06/09/2026
🎈Täna oli Vaela jaoks üks eriline päev – avasime Vaela Muinasjutumetsa.
See mets sündis ühest ideest, aga kasvas suureks tänu paljudele inimestele. Neile, kes unistasid kaasa, kes kavandasid, meisterdasid, ehitasid, aitasid ja uskusid, et ühes tavalises metsatukas võib peidus olla midagi päris erilist. 🫶
Nüüd elavad siin Metsaisa ja Metsaema, öökullid, jänesed, Käbehed, suur liblikas ning veel terve hulk tegelasi, keda tasub ise metsa otsima tulla.
Ja kõige lõpuks juhtus midagi eriti ilusat – Merike Koort kirjutas kõik meie metsa tegelased üheks looks. Nii sai Vaela Muinasjutumets endale päris oma muinasjutu
☀️„Legend metsast, mis sai koduks“. ☀️
Kaua aega tagasi, ühel hilissügisesel õhtul, jõudis ühe suure metsa servale Metsahaldjas. Vaatas ringi, tunnetas metsa ja mõtles, et see mets oleks väga hea kodune paik. Ennem muidugi tuleb metsa korrastada. Proovis natuke siit ja proovis natuke sealt, aga tundis, et abilist oleks vaja. Talle meenus üks tore vanamees, kes oli kuulus oma tarkusega. Metsahaldjas saatis linnud teda otsima ja kutset edasi andma.
Ühel päikesepaistelisel õhtul jõudis vanamees kohale. See oli Metsaisa. Ta oli rännanud kaua. Keegi ei teadnud täpselt, kust ta tuli. Ta teadis palju maailma kohta, kuid metsas oli ta alguses sama võõras nagu iga teinegi rändur.
Mets oli tol ajal teistsugune. Puud kasvasid küll kõrgele, aga nende vahel ei olnud veel radu. Loomad ei teadnud, kelle poole oma murega pöörduda, ja mõnikord läksid metsaelanikud omavahel tülli selle üle, kes millises kohas elada tohib.
Metsaisa vaatas seda kõike ja ütles Metsahaldjale: „Kui ma siia jään, pean kõigepealt õppima seda metsa tundma.“ Ta ehitas endale metsa keskele suure puust tooli. See oli nii suur, et täiskasvanud inimene näis selle kõrval peaaegu väikesena. Tool ei olnud mõeldud selleks, et Metsaisa ennast teistest kõrgemale tõstaks. Vastupidi – kui keegi tuli tema juurde oma murega, istus Metsaisa toolile ja kuulas: Jänes rääkis kadunud pesast. Lind rääkis katkisest tiivast. Orav kurtis, et tema talvevaru oli kaduma läinud. Puud sosistasid tuulise öö järel murdunud okstest.
Metsaisa kuulas kõiki. Aga ta sai peagi aru, et ainult kuulamisest ei piisa. Ta vajas kedagi, kes aitaks tal näha seda, mida tema ise ei märganud.
Siis saabusid metsa öökullid. Öökullid olid vaiksed ja tähelepanelikud. Nad nägid pimedas seda, mida teised ei näinud, ning kuulsid isegi kõige vaiksemat sahinat.
Metsaisa nimetas nad oma tarkuse nõuandjateks. Kui Metsaisa ei teadnud, mida teha, küsis ta:
„Mida teie näete?“ Ja öökullid vastasid: „Vaata veel kord. Metsas on alati rohkem, kui esimesel pilgul paistab.“ Nii hakkasid öökullid Metsaisa abistama. Nad lendasid metsa kohal, kuulasid metsarahva muresid ja andsid talle tarku nõuandeid.
Ühel kevadel jõudis metsa Metsaema koos jänestega. Metsaema oli sõbralik ega tahtnud kedagi valitseda. Ta lihtsalt oskas märgata väikeseid asju. Ta teadis, kus kasvavad kõige mahlasemad taimed, millise põõsa all saab vihma eest varjuda ja millises metsanurgas vajavad loomad talvel rohkem abi. Jänesed olid tema väikesed abilised. Nad jooksid mööda metsaradu, otsisid kadunud loomapoegi, kontrollisid, kas teerajad on läbitavad ja andsid Metsaemale teada, kui kuskil oli midagi korrast ära. Kui Metsaisa kuulis öökullidelt mõnest hädast, kutsus ta Metsaema enda juurde. Nii said neist head kaaslased.
Metsaisa kuulas metsarahva muresid. Metsaema hoolitses selle eest, et abi jõuaks nendeni, kes seda vajasid.
Ühel päeval kostis metsast vali krõks. Üks vana männioks oli murdunud ja puude vahelt ilmusid nähtavale kaks venda. Need olid Männikäbimees ja Kuusekäbimees.
Männikäbimees tundis mände nagu oma viit sõrme. Ta teadis, millal on käbi valmis seemneid laiali saatma, millised oksad võivad noortele loomadele varju pakkuda ja kuhu võiksid uued männid kasvama hakata.
Kuusekäbimees tundis aga kuuski. Ta teadis, millised oksad on noorele linnule hea pesapaik, millised kuuseoksad pakuvad talvel varju ning kuidas märgata puud, mis vajab abi. Nad ei tulnud metsa lihtsalt elama. Nad tahtsid metsale kasulikud olla.
Männikäbimees hakkas koguma seemneid ja käbisid ning otsima neile häid kasvukohti.
Kuusekäbimees hoolitses noorte puude eest, korrastas radu ja ehitas väikestele metsaelanikele varjepaiku. Kui mõni oks murdus, aitasid nad selle ohutusse kohta tõsta. Kui mõni loom jäi hätta, leidsid nad talle sobiva tee koju. Ja kui metsa tuli uus kevad, istutasid nad koos metsarahvaga uusi puid.
Mets hakkas tasapisi muutuma. Mitte sellepärast, et keegi metsa endale võttis. Vaid sellepärast, et keegi hakkas tema eest hoolitsema.
Ühel suvel leidis Männikäbimees oma rännaku ajal midagi erakordset. Puude vahel lebas hiigelsuur liblikas. Ta oli tulnud väga kaugelt maalt, kuid p**k teekond oli ta nõrgaks teinud. Tema tiivad ei kandnud teda enam. Männikäbimees ei teadnud, mida teha. Ta kutsus Metsaema.
Metsaema tõi liblika varjulisse kohta. Jänesed hoidsid uudishimulikud loomad eemal ja öökullid valvasid öösiti tema und. Männikäbimees tõi talle metsalilli ja otsis koha, kus päike paistis hommikuti kõige soojemalt. Ehitas lähedale väikese pingikese, kus liblikas sai puhata.
Mitu nädalat ei juhtunud midagi. Siis ühel hommikul liigutas liblikas oma tiibu. Veel kord. Ja veel.
Lõpuks tõusis ta lendu. Kõik arvasid, et nüüd lendab ta tagasi oma kaugele kodumaale. Aga liblikas ei läinud. Ta oli leidnud koha, kus teda aidati siis, kui ta seda kõige rohkem vajas. Nii jäigi ta metsa. Sellest päevast peale aitab suur liblikas Männikäbimehel jälgida metsa õisi, taimi ja väikeseid putukaid. Kui kuskil puhkevad esimesed lilled, on liblikas tavaliselt esimene, kes sellest teada annab.
Metsaema kodu lähedale tekkis ühel kevadel päris suur linnupesa. Keegi ei teadnud, kes selle ehitas. Öökullid olid küll näinud üht lindu mitu päeva oksi ja sammalt tassimas, kuid lind oli nii tagasihoidlik, et ei tahtnud kellelegi oma saladust avaldada. Ühel hommikul märkas Metsaema pesas ühte muna. Sellest päevast peale muutus kogu metsanurk vaiksemaks. Jänesed ei hüpanud enam pesa lähedal. Männikäbimees palus kõigil möödujatel rada veidi kaugemalt kasutada ja hoida ümbruskond puhtana ja kohe kindlasti mitte tulega pesa lähedal olla.
Kuusekäbimees leidis pesa ümber mõned oksad, mis kaitsesid seda tuule eest. Öökullid jälgisid eemalt, et keegi ei lõhuks ega häiriks linnupesa. Kõik ootasid. Sest mõnikord tuleb loodusele lihtsalt anda aega.
Aastatega sai Metsaisast metsa kõige tähtsam nõuandja. Tema suure tooli kõrvale ehitati Soovide Kaev. Sinna ei visatud kulda ega kalliskive. Metsarahvas tuli sinna siis, kui neil oli mõni soov. Jänes soovis, et tema kadunud sõber koju jõuaks. Metsaema soovis, et kevad tooks metsa palju uusi linnupoegi. Männikäbimees soovis vihma noortele puudele. Kuusekäbimees soovis rahulikku talve metsloomadele. Soovide Kaev kuulas neid kõiki.
Ja öökullid tuletasid metsaelanikele ikka meelde: „Soovide võlujõud toimib paremini siis, kui sellele ise midagi juurde ei tee.“ Nii sai iga sooviga kaasa ka väike tegu. Kui sooviti terveid puid, tuli nende eest hoolitseda. Kui sooviti palju loomi, tuli hoida nende elupaiku. Kui sooviti puhast metsa, tuli prügi kaasa võtta. Kui sooviti, et linnud laulaksid, tuli neile anda rahu ja turvalisi pesapaiku.
Nii elasid nad seal aastaid. Metsaisa oma suure tooli ja Soovide Kaevuga. Metsaema koos jäneste ja teiste loomadega. Öökullid oma vaikse tarkusega. Männikäbimees ja Kuusekäbimees puude, käbide ja uute kasvukohtade keskel. Ja suur liblikas, kes oli kord tulnud kaugelt maalt, kuid leidis siit endale uue kodu. Nad kõik olid metsa tulnud erinevatel põhjustel. Aga lõpuks mõistsid nad üht ja sama asja. Mets ei saa kunagi päriselt meie omaks siis, kui me selle endale võtame. Mets saab meie koduks siis, kui meie õpime tema eest hoolitsema. Sellest ajast peale on Metsaisa oma suurel toolil kõigile tulijatele öelnud: „Kui sa tahad metsa saladusi teada saada, ära kiirusta. Peatu. Vaata. Kuula.“
