02/06/2026
Raba-aarded. Rabalaibad. Reede, 29. mai õhtul tegi noor arheoloog Ott Kippar seltsimajas väikese ülevaate Eesti rabaleidudest ja sellest, mis neid koos Pikne Kamaga Urvastesse Ess-soosse tõi.
Nimelt oli Prisko Mart aastaid tagasi rääkinud, et kuulis pärast kunagist Ess-soo rabapõlengu kustutamist ühelt korilaselt, kuidas nood olid soost kogemata iidse rabalaiba poolenisti välja kaevanud, aga siis kähku kinni ajanud, et öösiti kummitama ei tuleks.
Rabalaip olla siiski kummitamas käinud, kuid Ott Kippar on jätkuvalt huvitatud infost, mis võiks selle leiuni viia. Isegi kui pole kindel, kas lugu päriselt ka aset leidis, tasub siiski proovida.
Kindlalt on Ess-soost leitud kaks peenemat sorti tinakannu, mis võisid jääda sood läbinud muistsele sõjateele. Kannusid märkas 1971. aastal soos turvast freesinud Pärna Eedu ning need on hoiul Valga muuseumis.
Eesti rabadest ongi kõige rohkem leitud vanu liikumisteid, kokku 49. Aardeid, münte ja ehteid on leitud 14; sõjariistu ja tarbeesemeid 15 ning kivikirveid samuti 15. Kuna osad rabad on tekkinud veekogu kinnikasvamise teel, on leitud ka kuue veesõiduki jäänused. Vist kõige ilusam aare on Lääne-Virumaalt Essu soost leitud viis kuldripatsit, mille ülekullatud hõbekoopiaid saab nüüd osta ajaloomuuseumi poest. See on üks väga vähestest Eestist leitud kuldaaretest. Mariina Kõlleri mõte, et Essu võiks olla Ess-soo sõprussoo, kõlas igatahes väga loogiliselt!
Intensiivse turbatootmise tõttu on kindlasti mõndagi väärtuslikku märk**ata jäänud. Otsinguid looduslikes rabades teeb aga keeruk**aks rabavee suur rauasisaldus, mis tükib metalliotsijaid „essütama“.
Ott Kippari eriline tähelepanu kuulub rabalaipadele. Neid on Eestist kokku leitud kümme ning vaid 1936. aastal Rabiverest leitud noore naise laibast on tehtud foto. Muidugi ei olnud siis kaugeltki selliseid võimalusi materjali uurimiseks nagu praegu ning pärast mõningast mõõdistamist ja kohtumenetlust maeti säilmed maha.
Kuna rabavesi on väga hea konservant, ja säilitab just pehmeid kudesid, siis võib ka sadu aastaid ligunenud laiba puhul ütelda näiteks seda, mida ta viimati sõi. Samuti on pärast rabalaiba leidmist sageli hakatud otsima mõrvarit, kuni siis säilinud riidejupi või nt Rabivere naisele kaasa pandud mündi järgi on selgunud, et loo lahendamiseks tuleks ajas paarsada aastat tagasi minna. Üks ühine tunnus paljude rabalaipade puhul on see, et nad on oma märjas hauas koos kaela ümber oleva nöörijupiga. Üks võimalik põhjus on see, et ise endalt elu võtnud inimesi ei tohtinud kalmistule matta.
Eesti rabalaipadest, sh võimalusest, et üks neist peitub Ess-soos, kirjutab Ott Kippar lähemalt siin: https://surmast.ee/rabalaibad-ott-kippar/
Kui kellelgi on Otile rabaleidude kohta mõni juhtlõngake anda, võib kirjutada aadressil [email protected].
