21/05/2026
Jaan Elarti mälestussündmus
18. mail kogunes rühm looduskaitse seltsi liikmeid Raaadi kalmistule, et mälestada oma seltsi asutajat Jaan Eilartit, kelle surmast möödus samal päeval 20 aastat.
Kalmule istutati valge roosbegoonia ja süüdati küünlad.
Mälestussündmuse avas Eha Lambing, kunagine Tartu üliõpilaste looduskaitseringi liige. Ta meenutas Jaan Eilarti matusepäeva, mil Peetri kirik ja hauda ümbritsev ala olid rahvast tulvil. Ilusa pika hüvastijätukõne pidas Arnold Rüütel.
Eha Lambing seletas, et looduskaitse arengule mõeldes oli Eilartil õnn olla õigel ajal õiges kohas, sest just aeg ja koht, kus me elame, määravad meie tegevuse võimalikkuse. Eilart oskas oma aega ja olusid väga hästi ära kasutada, et teostada asju, mis nõukogude tingimustes tundusid algul võimatuna. Ta oli teerajaja ja suunamuutja ning kahtlemata Eesti kõigi aegade tuntuim looduskaitsetegelane, kellele endale ei tulnud miski lihtsalt kätte. Nende pere ja paljud sugulased said rängalt kannatada stalinlike repressioonide läbi. Talle ei osutunud ülikooli minek lihtsaks. 1952. aastal keelduti teda Tartu Ülikooli vastu võtmast, sest tema isa oli arreteeritud. Küll aga sai ta asuda õppima EPA zootehnika erialal. Zootehnika polnud tema meelisala.
Jaan oli ühiskondlikult aktiivne, tegutses Noorte Naturalistide Jaamas ning teda märgati. Nii andsid Viktor Masing ja Liivia Laasimer talle soovituskirjad botaanikuks õppimiseks Tartu Ülikoolis. Tolleaegne rektor Fjodor Klement oli sooviavaldusele kirjutanud „Ei saa lubada”. Loodusteaduskonna prodekaan Leo Tiik aga suutis rektorit ümber veenda ja lõpuks õnnestus Eilartil saada TRÜ üliõpilaseks. Pärast ülikooli lõpetamist sai Eilartist Tartu Riikliku Ülikooli õppejõud, kes luges esimesena ülikoolis kursust „Eesti NSV looduskaitse”.
Eilarti edaspidiseid tegevusi läbis ikka moto, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Tema idee rajada Lahemaale rahvuspark, laideti alguses kõrgemates ringkondades maha, sest rahvusparkide rajamine pärines Ameerikast. Lahemaa Rahvuspargi sünd ei tulnud kergelt. Eeltööd olid alanud juba ja sinna olid kaasatud Eesti tuntuimad loodusteadlased. Raskuseks kujunes isegi nimetus „rahvuspark,” mis vene keeles on „национальный парк”. Eilartil õnnestus koostöö tolleaegse ENSV põllumajandusministi Edgar Tõnuristiga, kes samuti oli loodushoidlike vaadetega. Tõnuristi abiga õnnestus läbi närida kogu rahvuspargi rajamise bürokraatia ning Sagadi ja Palmse mõisate renoveerimine. Eilart jutustas, et ühel läbirääkimisel Moskvas küsiti temalt, miks nad tahavad restaureerida mõisaid. Kuulusid need ju sakslastele ja nood olid eestlaste rõhujad. Eilart vastanud, et tahamegi näidata, kuidas meie rõhujad elasid.
Eilarti eestvedamisel asutati 04. novembril 1966. aastal Eesti Looduskaitse Selts, mis tegutseb tänaseni.
Eha Lambing väitis, et vähem on räägitud sellest, kui suur roll oli Eilartil tolleaegse noorsoo looduskaitselise maailmavaate kujundamisel. Eilarti 1958. aastal asutatud Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering on tunnistatud vanimaks sellesuunaliseks ettevõtmiseks maailmas. Sellest ringist kasvasid välja tuntud loodusinimesed nagu Hendrik Relve, Ülo Mander, Tiit Leito. Looduskaitseringi matkadel ja ekskursioonidel õpiti tundma loodust. Polnud kohta ega taime, mida Eilart poleks tundnud ega osanud tutvustada tudengitele. Mäletan üht retke Järvselja metsadesse, kus tuli ka ööbida. Telgid, magamiskotid ja toidud pidi toodama lõkkekohta veoautoga. Veoautojuht eksis matsateedel ega leidnudki matkajaid üles. Nii loodsukaitse ringi üliõpilased istusidki terve öö lõkke ääres - kuulasid kevadisi loodushääli ja nägid uhket metsisekukke. Eilarti eestvõtmisel pajatati hommikuni lugusid. See öö oli matkajatele meeliülendav ja meeldejääv.
Inimesena oli Jaan Eilart üliõpilastele autoriteet, teda aktsepteeriti. Noori korrale kutsuda polnud vaja, sest ta suhtles tudengitega kui võrdne võrdsega.
Ühel Krimmi reisil ei leidnud reisijad kusagilt telkimisplatsi. Nähti mere ääres helikopterite asfalteeritud maandumisväljakut, kuhu Eilart kauples telkimisloa. Nii magatigi lõunamaa öös kahe telgipoole vahel ja käidi Mustas meres ujumas.
Eilartil oli palju sõpru silmapaistvate kultuuritegelaste seas. Nii oli looduskaitseringil kohtumisõhtud Jaan Kaplinski, Kaljo Põllu, Veljo Tormise jt.
Eilart osales rahvusvahelistel teaduskonverentsidel ja tal olid sidemed lääne teadlastega. Nõukogude Liidu delegatsioonis osalesid temaga koos kõrged valitsustegelased - parteilased, kes ei olnud erialaselt pädevad ega osanud ka keeli. Eilart oli see, kes avistas neid erialaselt kui ka keeleliselt. Teaduskonverentsidel kuuldut edastas ta ka tudengitele, illustreerides juttu fotode a diapositiividega. Nõukogudeaegse noore jaoks oli see nii oluline maailmapildi avardumiseks.
Jaan Eilarti mälestussündmusel võttis teisena sõna Irja Alakivi, kes kõneles rahvusparkidest kui parkidest linnas, kus on kaitstud nii loodus kui kultuuripärand. Ta tõi välja, et Tartus sobiks selleks Sanatooriumi park, mis on meile oluline nii looduse kui kultuuriloo poolest.
Illi Uuk meenutas Jaan Eilartit kui laia silmarigiga head giidi ja Milvi Tälli pajatas noorusmälestusi looduskaitseringi reisidest.
Lõpetuseks lausus Eha Lambing: „Oleme tänulikud, et saatus on andnud meile sellise mehe ja peame tema mälestust ikka au sees. Suur tänu Sulle Sinu elutöö eest, Jaan Eilart!“
Tekst: Eha Lambing
Fotod: Malle Peedel
