Eesti Looduskaitse Selts. Tartu osakond

05/10/2026

Irjalt facebookile:
ELKS-Tartu liikmete üle lahe viinud kultuurireis

Kultuurireis Soome lahe põhjakaldale Helsingisse toimus 18. septembril 2026. aastal. Sügisest ilma ja kahte laevasõitu ühel päeval mitte pelgavaid osalejaid oli 20. Kuupäevaliselt paigutus see Oskar Kallase sünniaastapäeva (25. oktoober 1868) ja Aino Kallase sünniaastapäeva (2. august 1878) vahelisele ajale. Neid kahte tähtpäeva eesti kultuuriloos on looduskaitse seltsi liikmed ikka ja jälle tähistanud koostöös teadlastega ettekannete ja arutlustega. Ja vähe sellest – selts on ikka ja jälle nõudnud linna juhtkonnalt Kallaste kunagise kodumaja ja seda ümbritseva pargi taastamist. Täpselt samuti on seda teinud meie põhjanaabrite kultuuriseltsid. Kuulub ju see koht Tartu Sanatooriumi pargi maastikus mõlema maa kultuurilukku.

Viking Line-i mugav laev viis meid koos meid sõidutava bussiga Helsingi Katajanokka sadamasse. Sealt sõitsime 1828. aastal rajatud Helsingi vana kiriku parki (https://fi.wikipedia.org/wiki/Vanha_kirkkopuisto), kus on nii eestlastele kui ka soomlastele oluline ajalooline monument, mille juures jagas meile selgitusi eesti ja soome kultuurisuhete uurija ja talletaja Pekka Linnainen, kes jäi meiega kogu pikaks päevaks. Sadu aastaid enne pargi rajamist, alates aastast 1695 kuni aastani 1828, oli see linna surnuaed, mida peale seda hakkas asendama Hietaniemisse rajatud kalmistu. Kuid erijuhtudel toimus vanakirikuparki matmisi veel kuni 1919. aastani. Pargis on kolm monumenti.

Soome sillast

Meie peamine tähelepanu keskendus aga monumendile, mis püstitati Eesti riigi poolt nendele soomlastele, kes esimestena langesid Eesti Vabadussõjas. Monumendil on ka nende 35 soome vabatahtlikena Eestis langenu nimed. Nende matused toimusid 16.02. ja 5.03. 1919. aastal. Monumendi avas Eesti välisminister Aleksander Hellat 27.05. 1923. aastal.

16. veebruaril toimunud soome vabatahtlikena Eestis langenute matusetalitusele oli kogunenud mitu tuhat leinajat. Leinakõned pidasid Eesti esimene diplomaatiline esindaja Soomes – Oskar Kallas ja Eesti abistamise peakomitee aseesimees, kirjanik Santeri Ivalo. Lahkunutele laulis üliõpilaste laulukoor „Ylioppilaskunnan Laulajat”. Pärja oli saatnud marssal Mannerheim. Helsingi eesti seltsi pärja asetas langenute hauale Ernst Murrik, Eesti päritolu kirjaniku Hella Wuolijoe isa, kes sõnul lahkunud sangarite veri pani aluse soome sillale, millest kaua on uneletud ning nende mälestus ei kao seni, kuni Eestis veel ükski süda lööb (vaba tõlge).

Põhjalikumalt saame lisaks kirikupargi monumendi juures kuuldule ja igaüks oma mälusse talletatule, lugeda soome vabatahtlike võitluste ning selle monumendi püstitamise loost Pekka Linnaineni poolt kirja pandust: https://estofennia.eu/viron-vapaussodan-veljeshaudat/.

Teine monument Soome vabatahtlikele võitlejatele, mille juures samuti seisatasime, ning millel on nelja Eesti vabadussõjas langenud võitleja nimed asub Hietaniemi kalmistul, kuhu lahkunud maeti 22. jaanuaril 1919. Pärjad neile neljale olid nii Eesti konsulaadilt kui ka marssal Mannerheimilt.

Meie kultuurilooline ringkäik Hitaniemi kalmistul, mis on kui Soome ja Eesti teemapark, kestis ligi kolm ja pool tundi. Igaühe muljed võivad olla veidi erinevad, kuid kindlasti leidus igaühele oma nn eriliselt hinge sööbiv emotsioon. Tänus ja austuses jäi meist paljude lahkunute haudadele sinimustvalgeid lippe ja sinimustvalgete lintidega kaunistatud võbisevate leekidega hauaküünlaid.

Erilised tunded valdasid meid aga Julius Krohni suguvõsa hauaplatsil, kus puhkavad viimset und ka eesti esimene diplomaatiline esindaja Soomes, Dr phil Oskar Kallas ning tema abikaasa, kirjanik Aino Kallas, samuti Kallaste tütar Virve ning poeg Hillar. Oskar Kallas, kelle elutööst suur osa on seotud Tartuga väärib seda, et tema portreebüst jõuaks KUMU skulptuurikogu hoidlast tema poolt algatatud ja 10 aasta jooksul, 1909-1919, nõukogu esimehena ka juhitud Eesti Rahva muuseumi Jakob Hurda portreebüsti kõrvale. ERM-iga jäi Oskar Kallas tihedalt seotuks oma elupäevade lõpuni. Aino Kallas on olnud juba 80 aastat Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu auliige. Veel enne käesoleva aasta lõppu on raamatupoodidesse oodata soome autori Suvi Ratineni poolt kirjutatud romaani „Pagulane”Aino Kallasest. Kui Helsingi Hietaniemis jäid meie poolt haudadele sinimustvalged lipud, siis juba veidi üle nädala peale seda istutati looduskaitse seltsi liikmete algatusel Kallaste mälestuseks nende kunagise kodumaja lähedusse rohkem kui kakssada krookuse sibulat.

Soome silla vundamendi vaiad Helsingis on tugevad ja hästi hoitud. Eesti riigi poolt kingitud ja püstitatud monument vana kiriku pargis on hoitud, ajaloolised detailid on taastatud. Park on eeskujulikus korras. Monument on Helsingi kultuurimälestiste registris ning korrashoiu eest hoolitseb ja vastutab Helsingi linn. Sama väärikas seisundis on kõigi lahkunute hauad Hietaniemi kalmistul. Veendusime selles oma silmaga. Soome silla vundamendi eestipoolse osa kohta peab kahjuks ja kurvastusega tõdema, et kultuuri- ja loodusväärtuslik koht, Oskar ja Aino Kallase poolt Tartu linna hoida jäetud koht, Soome väljapaistva arhitekti poolt projekteeritud uusklassitsistlik villa koos seda ümbritsenud praeguseks väärikassre ikka jõudnud pargi ja iluaiaga, on Tartu kultuuriruumis ja -maastikus praegusel hetkel alavääristatud nii riigi kui ka linna juhtide poolt. Kui kaua veel?

Ajakirja „Akadeemia” peatoimetaja Toomas Kiho kirjutas 25. oktoobril 2025: „Nii kujutab see kultuuriliselt ülitegus perekond juba iseenesest toda müütilist ja igatsetud Soome silda – silda, mida oleme läbi ajaloo vajanud nagu elu teed – viimselt selleks, et olla osaks maailma riikide kogukonnast. Ei saa unustada, et nagu iga sild on kahepoolne, läheb ka Soome silda tarvis mõlemat pidi, mõlemal pool lahte. Praeguses maailmas lisandub Soome-Eesti kultuurilistele seostele üldse mitte väheolulise seigana see, et lahe mõlemad kaldad (väikese k-ga) kuuluvad nii Euroopa Liitu kui Natosse. Ja mõlemale kaldale on Kaldad (suure K-ga) jätnud jälje, milleta meie maid ei või kujutella. Peale Oskari ja Aino vaimukultuurilise panuse tuleb nimetada ka nende aineliskultuurilisi jälgi ja mälupaiku me riikides. Üheks sümboolseimaks siin on maja Tartus, praeguses nn Sanatooriumi pargis, mille Oskar ja Aino Kallas ehitasid oma koduks veel siis, kui kumbki rahvas polnud riiklikku iseseisvust saavutanud. See on päris ehtne Soome silla vai.”
https://tartu.postimees.ee/8349625/toomas-kiho-soome-silla-ots-on-tartus-aga-vai-laguneb

Looduskaitse seltsi eesmärk ja missioon Tartus

Sanatooriumi park peab jääma tervikuna pargiks. Maja peab leidma avaliku kasutuse. Sama on väljendanud korduvalt teadlased, kultuuriseltsid, avalikkuse esindajad – nii Eestist kui ka Soomest.
„Seltsi eesmärk on looduse ja ühiskonna vaheliste suhete koordineerimine, kultuuripärandi väärtustamine, säästva arengu, looduse kasutamise ja maastiku-korralduse edendamine ja propageerimine ning inimeste keskkonnateadlikkuse suurendamine.”

Reisiprogrammi lõpetuseks viibisime kadestamisväärse oskusega planeeritud kesklinnas
Reisi viimase ja väga erilise külastuse tegime aga linna ühte kauneimasse hoonesse – linnaraamatukokku OODI. Selle ehitamisest kujunes Soome Vabariigi iseseisvuse 100 aasta tähistamise tippsündmus. Raamatukogu uksed avanesid külastajatele iseseisvuspäeva eelõhtul 5. detsembril 2018. aastal. Oodi ehitamiseks ei rüüstatud loodust, vaid see ehitati raudtee äärsele jäätmaale. Praegune arhitektuurilise ansambli moodustavad eri aegadel ehitatud Finlandiatalo, Musiikkitalo, Eduskunta, Oodi. Rikastatult neid ümbritseva pargimiljööga on loodud imeline tervik. Vähe sellest, et loodus ja puhkemaastik ümbritseb Oodi väljastpoolt, kasvab raamatukogu kolmandal korrusel üheksa päris puud ja külastajaile on avatud pääs suurele vabaõhu terrassile e välipuhkealale.
Veel viimane sügisõhtune pilk Oodi kolmanda korruse välipuhkealalt Finlandiatalo suunas ja asusimegi tagasiteele kodu poole.

Killuke saadud tagasisidest

Liivi ja Leili: „Oli puhas rõõm sellest reisist osa võtta.”

Oskar ja Aino Kallase kunagise kodumaja tulekahju oleks peaaegu varjutanud Tartu 2024 lõpu valgusetenduse.Pole küsimustki: maja tuleb teha korda. See on meie ülesanne. Kuidas?

05/10/2026

Looduskaitse seltsi liikmed Aino ja Oskar Kallase poolt istutatud üle 100 aasta vanuse arukase sordi "Youngii" all.

24/09/2026

Põhja-Tartumaa õppereis

15. septembril korraldas Eesti Looduskaitse Seltsi Tartu osakond õppereisi Põhja-Tartumaale. Rändasime mõttes oma koduümbruse muinasaega, keskaega, lähiminevikku ja tänapäeva. Jalutasime Kärkna kloostri varemetes ja kogesime kurvastusega, mis sellest Keskajal Tartu linnale nii tähtsast asutusest alles on jäänud. Ehk leitakse kunagi rahad, et saaks seda kuulsat keskaegset rikka ajalooga tsistertslaste kindluskloostrit võsast puhastada, müüre välja kaevata ja matkarada korda teha.
Edasi siirdusime Äksi kirikusse, kus kohalik giid rääkis meile kiriku ajaloost ja tutvustas kirikut. Kiriku lähedale on püstitatud Õ-tahe monumenti, sest õ-tähe Eesti kirjakeelde tooja O. W. Masing oli aastaid siin tegev. Tore, et kiriku remondiks on raha leitud ja katuse ehitus käis täie hooga.
Edasi siirdusime Elistvere loomaparki. Park loodi 1997 a. Selleks, et pakkuda kodu orvuks jäänud metsloomadele. Siin elavad loomaliigid, kes on meie looduses kunagi elanud või elavad tänapäeval. Eriti populaarne on koht lasteekskursioonidele, sest võimaldab tutvust teha meie loomariigiga. Paljudel loomadel on oma sinnasattumise lugu. See sunnib mõtlema; kui võtad koju lemmikloomaks mõne armsa metsloomalapse, tuleb ka mõelda, mis saab siis, kui ta suureks kasvab.
Hea võimalus teadmisi täiendada oli Luua Puukool-arboreetrumi külastamine. Tutvusime
taimegeograafilise kollektsiooniga. Saime teada, millised meie parkidest ja aedadest tuntud puu- ja põõsaliigid on pärit Aasiat, Euroopast, Põhja-Ameerikast ja kuidas nad välja näevad. Nii mõnigi ostis kaasa istiku oma koduaia täienduseks.
Sõime maitsva lõunasöögi Luua metsakooli sööklas, kus oli väha hea teenindus.
Lõpuks sukeldusime Eesti muinasaega. Kassinurme mäed ja püha hiis on üha populaarsemaks muutuv külastuskoht. Siinses vanas hiiekohas viiakse läbi üritusi, tähistatakse rahvakalendri tähtpäevi ning meiegi tuletatasime meelde vanu hiiekombeid. Kassinurme mäed on maastikuliselt huvitav jääaja-aegne moodustis, mis tihedalt seotud ka Kalevipoja lugudega. Siin
magas meie vägilane oma sängis ehk muinaslinnuses pärast rasket kündmistööd ja pesi end Silmapesukausis. Siia on üles ehitatud fragment muistsest linnusest, püstkoda, varjualused laudade-pinkidega ning lõkkekoht.
Nautisime ilusat sügisilma ning kuulsime mõndagi kodulinna ümbrusest. Kodulinna Tartusse jõuti väsinute, aga rõõmsatena ja targematena.
Tekst Eha Lambing
Fotod Maarja Rump

23/09/2026

ELKSi Tartu osakonna usinad naised istutasid talgute korras 22. sügiskuu päeval Tartu Tammede parki 300 kollaste ja valgete õitega krookusesibulat, eesmärgiga:
• mitmekesistada putukate kevadist toidulauda,
• pakkuda silmarõõmu möödakäijatele,
• avaldada austust nendele tuntud inimestele ja linna aukodanikele, kellenimelised tammed kasvad pargis.
• Tekst Malle Peedel
• Fotod Maie Taal

02/09/2026

Tartu osakond talgutel
ELKSi Tartu osakond on leidnud väljundi tolmeldajate toidulaua suurendamiseks - linna haljasalade rikastamine varakevadiste õitsejatega.
Nii osalesid 29. põimukuu päeval 19 looduskaitse seltsi liiget projekti „Rohelisem Annelinn“ talgutel, kus seltsi poolt istutati Annelinna raamatukogu esisele haljasalale sada krookuse sibulat. Krookused on varakevadel ärkavatele tolmeldajatele elutähtsad taimed, olles esimesi ja väärtuslikumaid nektari ning õietolmu allikaid.
Septembri kuu talgutel istutatakse Tartu Tammede parki lisaks eelmisel aastal mulda pandud krookustele veel 300 krookuse sibulat.

17/08/2026

15.augustil sõitis ELKSi Tartu osakonna rohkearvuline pere, üle 50 inimese Lääne-Virumaale Väike-Maarja maile Ebavere külla, kus Ebavere lauluväljakul peeti
2026. aasta LOODUSE PÄEV
Teel Ebaveresse kuulsid sõitjad giid Ehalt huvitavaid lugusid teele jäävatest vaatamisväärsustest – Kärkna kloostrist, Vooremaast ja selle voortest, kaunitest järvedest ja turismi sihtkohtadest, Pandivere kõrgustikust kui huvitavast reisipiirkonnast.ja veekaitsealast ning mägedest.
Looduse päevale oli tuldud Tartumaalt, Virumaalt ja Harjumaalt, kokko kõvasti üle saja inimse
Eesti looduse päeva sündmuse korraldas Eesti Looduskaitse selts koostöös Kliimaministeriumiga
Selle aasta looduse päeval kuulasid osavõtjad sisukaid ettekandeid seonduvalt sündmuse toimumise piirkonnaga.
Looduse päeva juhatas sisse ELKSi juhatuse esimeesvKalev Sepp.
Väike-Maarja valla keskkonnaprobleemidest rääkis vallavanem Indrek Keskküla.
Seejärel keskendusid ettekandjad Pandivere vetele. Hanno Zingel kliimaministeeriumist kõneles Virumaa voolavatest vetest, Andres Marandi põhjavee olukorrast Pandiveres ja – Kristel Vilbaste Pandivere allikatest.
Viimane ettekanne oli fosforiidi perspektiividest, millest kõnels Kalle-Mart Suuroja ja tema ettekandest jäi kõlama, et Eestimaal ei hakata kaevandama fosforiiti.
Kogu looduse päeva kandev sõnum oli – põhjavesi ja selle kaitsmine.
Loengute vahesid täitis ilusa rahvusliku muusikaga Väike-Maarja kapell Sirili, mis lõi vastava meeleolu kauni suvepäeva ja Ebavere looduse nautimiseks.
Pärast loenguid toimusid Pandivere kandis ekskursioonid.
Tartu osakond külastas Kiltsi mõisa ja mõisaparki, mis kuulus 19. ja 20.sajandil meresõitjale ja õpetlasele Adam Johann von Krusensternile ning tema järglastele.

Eesti looduse päeva tähistatakse alates 2018.aastat igal aastal 14. augusti paiku. Kuupäev on seotud Eesti esimese looduskaitseala (Vaika linnukaitseala) sünniga 1910. aastal.

21/07/2026

Õppereis Soomaale
Jaanikuu viimasel päeval, kui kuumaline oli vallutanud Eestimaa, sõitisid ELKSi Tartu osakonna reisihuvilised kollase Nikall Reiside autobussiga õppeekskursioonile marsruudil Tartu – Puhja – Soomaa RP külastuskeskus – Riisa raba – ERMi Heimtali muuseum – Heimtali pitsivilla – Tartu.
Jõudmiseks Soomaale - suurte rabade, ürgsete jõgede ja ainulaadse „viienda aastaajaga“ alale, viis tee reisijad suhteliselt tasaselt Ugandi lavamaalt järvepõhjast sündinud Võrtjärve madalikule, sealt edasi lainja pinnamoe ja ürgorgudega Sakala kõrgustikule. Sõites läbi erinevate maastikurajoonide, nenditi taas Eestimaa pinnamoe mitmekesisusest ning sellest lähtuvalt taimekoosluste eripära.
Esimene peatus oli Lõuna-Eesti vanema gooti stiilis Puhja kiriku juures. Kirikaias tutvuti helilooja Aleksander Läte, Gustav Wulff-Õie, Adrian Virginuse ja Hans Käsu, kui aja- ja kutuuriloos oluliste inimeste mälestuskividega ning südamekujulises pargis asuva Vabadussõja mälestussambaga. Giid luges reisjatele mõned salmid Puhja köstri Käsu, Hansu vanas tartu kirjakeeles kirjutatud nutulaulust: „Oh ma vaene Tarto liin“.
Puhjast sõideti edasi Viljandi poole ja giidilt kuuldi teele jäävatest küladest ja nende vaatamisväärsustest. Nii saadi teadmisi Rannu-Jõesuu ja Vaibla puhkealadest ja Oiu sadamast. Teele jäi Tänassilma küla, mille lähedal oli Jaan Tõnissoni kui riigitegelase, poliitiku ja õigusteadlase, Tartu Ülikooli audoktori ja ühistegevuse professori sünnikodu. Tähelepanu vääris tee äärde jääv vene õigeusu kirik, kus ainult hingedepäeval ja teisel jõulupühal peetakse kontsertmõtisklus. Enne suunavõtmist Kõpu poole, sõideti mööda Viljandi-Mustla maanteed Vabadussõja väejuhi Johan Laidoneri sünnikohta Vardja külla. Raba talu tähistava mälestusmärgi juurde viis pärnade allee, mis lõhnas suvepäikese käes ja andis varju kuumuse eest.
Järgmine peatus oli Soomaa RP külastuskeskuses, kus söödi rammus lõunasöök – mulgi puder ja kamakreem. Mulgipudrust saadi unustamatu maitselamus.
Lõunasöögile järgnes külastuskeskuse eksponaatide vahendusel rahvuspargi taimekoosluste, linnu- ja loomaliikide ning sealsete inimeste elulaadiga tutvumine. Huvipakkuv oli interaktiivne püsinäitus "Haabjaga läbi Soomaa". Prooviti ära kanuuga sõitmine, vaadati Soomaad virtuaalreaalsuse prillidega ja mängiti erinevaid äraarvamismänge.
Soomaaga tutvumine jätkus matkaga Riisa rabas, kus vastavalt võimetele valiti kas pikem või lühem matkarada.
Rabamatkale järgnes sõitmine Heimtali külla, kus oli plaanitud külastada ERMi Heimtali muuseumi, UKU 60. aastapäeva ja hernehirmutiste näitust ning pitsivillat. Kui näitus, „UKU. 60 aastat rahvakunstimeistrite koondise loomisest“, pakkus äratundmisrõõmu ja nostalgiat, siis „Hernehirmutiste näitus-konkurss“ aga lapselikku rõõmu. Tartu osakond viis Heimtali muuseumi heinamaale ka oma „Helga“, kelle rinnas oli silt tekstiga: „Eesti Looduskaitse Selts“ ja tammelehega looduskaitse märk.
Enne koduteele asumist külastati renoveeritud Heimtali meiereis rokkar ja kunstkuduja Riho Toomra pitsivillat Pitsivilla külastamine kujunes päeva tippsündmuseks, sest valgete pitslinade väljapanek lõi piduliku meeleolu ja andis ainet mõtisklemiseks käsitööoskuste ning andekuse teemal.
Reisipäev kujunes meeldivaks, sest ilm oli päikeseline ja paraja läänetuulga ning Eestimaa loodus nii-nii roheline ja teeperved nõnda lillelised. Peamine aga oli see, et reis sujus tõrgedeta ja vaatamisväärsused olid huvipakkuvad.

Tekst Malle Peedel
Fotod Eve Uibopuu

24/06/2026

24. juunil istutati Vanemuise parki ELKSi Tartu osakonna eestvõtmisel biloloog, maastikuökoloog ja kultuuriloolasele - JAAN EILART`ile - mälestustamm.

21/05/2026

Meie mõtetes püsite ikka, käite edasi meie radadel ...

Luule Aasmäed ja Hella Haldret mälestavad ELKSi Tartu osak. liikmed

21/05/2026

Jaan Elarti mälestussündmus

18. mail kogunes rühm looduskaitse seltsi liikmeid Raaadi kalmistule, et mälestada oma seltsi asutajat Jaan Eilartit, kelle surmast möödus samal päeval 20 aastat.
Kalmule istutati valge roosbegoonia ja süüdati küünlad.
Mälestussündmuse avas Eha Lambing, kunagine Tartu üliõpilaste looduskaitseringi liige. Ta meenutas Jaan Eilarti matusepäeva, mil Peetri kirik ja hauda ümbritsev ala olid rahvast tulvil. Ilusa pika hüvastijätukõne pidas Arnold Rüütel.
Eha Lambing seletas, et looduskaitse arengule mõeldes oli Eilartil õnn olla õigel ajal õiges kohas, sest just aeg ja koht, kus me elame, määravad meie tegevuse võimalikkuse. Eilart oskas oma aega ja olusid väga hästi ära kasutada, et teostada asju, mis nõukogude tingimustes tundusid algul võimatuna. Ta oli teerajaja ja suunamuutja ning kahtlemata Eesti kõigi aegade tuntuim looduskaitsetegelane, kellele endale ei tulnud miski lihtsalt kätte. Nende pere ja paljud sugulased said rängalt kannatada stalinlike repressioonide läbi. Talle ei osutunud ülikooli minek lihtsaks. 1952. aastal keelduti teda Tartu Ülikooli vastu võtmast, sest tema isa oli arreteeritud. Küll aga sai ta asuda õppima EPA zootehnika erialal. Zootehnika polnud tema meelisala.
Jaan oli ühiskondlikult aktiivne, tegutses Noorte Naturalistide Jaamas ning teda märgati. Nii andsid Viktor Masing ja Liivia Laasimer talle soovituskirjad botaanikuks õppimiseks Tartu Ülikoolis. Tolleaegne rektor Fjodor Klement oli sooviavaldusele kirjutanud „Ei saa lubada”. Loodusteaduskonna prodekaan Leo Tiik aga suutis rektorit ümber veenda ja lõpuks õnnestus Eilartil saada TRÜ üliõpilaseks. Pärast ülikooli lõpetamist sai Eilartist Tartu Riikliku Ülikooli õppejõud, kes luges esimesena ülikoolis kursust „Eesti NSV looduskaitse”.
Eilarti edaspidiseid tegevusi läbis ikka moto, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Tema idee rajada Lahemaale rahvuspark, laideti alguses kõrgemates ringkondades maha, sest rahvusparkide rajamine pärines Ameerikast. Lahemaa Rahvuspargi sünd ei tulnud kergelt. Eeltööd olid alanud juba ja sinna olid kaasatud Eesti tuntuimad loodusteadlased. Raskuseks kujunes isegi nimetus „rahvuspark,” mis vene keeles on „национальный парк”. Eilartil õnnestus koostöö tolleaegse ENSV põllumajandusministi Edgar Tõnuristiga, kes samuti oli loodushoidlike vaadetega. Tõnuristi abiga õnnestus läbi närida kogu rahvuspargi rajamise bürokraatia ning Sagadi ja Palmse mõisate renoveerimine. Eilart jutustas, et ühel läbirääkimisel Moskvas küsiti temalt, miks nad tahavad restaureerida mõisaid. Kuulusid need ju sakslastele ja nood olid eestlaste rõhujad. Eilart vastanud, et tahamegi näidata, kuidas meie rõhujad elasid.
Eilarti eestvedamisel asutati 04. novembril 1966. aastal Eesti Looduskaitse Selts, mis tegutseb tänaseni.
Eha Lambing väitis, et vähem on räägitud sellest, kui suur roll oli Eilartil tolleaegse noorsoo looduskaitselise maailmavaate kujundamisel. Eilarti 1958. aastal asutatud Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering on tunnistatud vanimaks sellesuunaliseks ettevõtmiseks maailmas. Sellest ringist kasvasid välja tuntud loodusinimesed nagu Hendrik Relve, Ülo Mander, Tiit Leito. Looduskaitseringi matkadel ja ekskursioonidel õpiti tundma loodust. Polnud kohta ega taime, mida Eilart poleks tundnud ega osanud tutvustada tudengitele. Mäletan üht retke Järvselja metsadesse, kus tuli ka ööbida. Telgid, magamiskotid ja toidud pidi toodama lõkkekohta veoautoga. Veoautojuht eksis matsateedel ega leidnudki matkajaid üles. Nii loodsukaitse ringi üliõpilased istusidki terve öö lõkke ääres - kuulasid kevadisi loodushääli ja nägid uhket metsisekukke. Eilarti eestvõtmisel pajatati hommikuni lugusid. See öö oli matkajatele meeliülendav ja meeldejääv.
Inimesena oli Jaan Eilart üliõpilastele autoriteet, teda aktsepteeriti. Noori korrale kutsuda polnud vaja, sest ta suhtles tudengitega kui võrdne võrdsega.
Ühel Krimmi reisil ei leidnud reisijad kusagilt telkimisplatsi. Nähti mere ääres helikopterite asfalteeritud maandumisväljakut, kuhu Eilart kauples telkimisloa. Nii magatigi lõunamaa öös kahe telgipoole vahel ja käidi Mustas meres ujumas.
Eilartil oli palju sõpru silmapaistvate kultuuritegelaste seas. Nii oli looduskaitseringil kohtumisõhtud Jaan Kaplinski, Kaljo Põllu, Veljo Tormise jt.
Eilart osales rahvusvahelistel teaduskonverentsidel ja tal olid sidemed lääne teadlastega. Nõukogude Liidu delegatsioonis osalesid temaga koos kõrged valitsustegelased - parteilased, kes ei olnud erialaselt pädevad ega osanud ka keeli. Eilart oli see, kes avistas neid erialaselt kui ka keeleliselt. Teaduskonverentsidel kuuldut edastas ta ka tudengitele, illustreerides juttu fotode a diapositiividega. Nõukogudeaegse noore jaoks oli see nii oluline maailmapildi avardumiseks.
Jaan Eilarti mälestussündmusel võttis teisena sõna Irja Alakivi, kes kõneles rahvusparkidest kui parkidest linnas, kus on kaitstud nii loodus kui kultuuripärand. Ta tõi välja, et Tartus sobiks selleks Sanatooriumi park, mis on meile oluline nii looduse kui kultuuriloo poolest.
Illi Uuk meenutas Jaan Eilartit kui laia silmarigiga head giidi ja Milvi Tälli pajatas noorusmälestusi looduskaitseringi reisidest.
Lõpetuseks lausus Eha Lambing: „Oleme tänulikud, et saatus on andnud meile sellise mehe ja peame tema mälestust ikka au sees. Suur tänu Sulle Sinu elutöö eest, Jaan Eilart!“

Tekst: Eha Lambing
Fotod: Malle Peedel