07/11/2025
Eilne masinate kaasabil koostatud maskiballi avakõne - võime olla uhked, et masin mõistab meie tüvitekste!
Kui ma mõtlen meie ajaloole, näen seda nagu üht suurt köidetud eepost – mõned lehed on määrdunud tindiga, mõned täis rahvusromantikat, ja mõned… noh, nagu „50 halli varjundit“ – keegi on need lihtsalt maskiballi tarbeks kokku „köitnud“.
Eesti raamatu lugu algas 1525. aastal, kui trükipress ütles esimest korda „Ctrl+P“. Esimene trükk küll kadus, aga see on täiesti eestlaslik – alustame suure hurraaga ja siis unustame, kuhu raamat jäi. Mõni ütleb, et see põletati ära; mina arvan, et keegi lihtsalt sidus ta liiga tugevalt kokku, nagu Tammsaare kangelaslikud kangad – ja nüüd on ta ajaloos kinni nagu mõni vallavalitsuse arengukava.
Köide on ilus sõna. See tähendab sidumist, kokkupanemist, tervikuks saamist. Võiks arvata, et see on ainult raamatute pärusmaa, aga ei, köide on nagu Tartu linn: vahel on side tugev, vahel tundub, et niit on liiga pingul ja läheb kohe katki nagu Tammsaare perenaised, kes üritavad köögis panni kinni hoida. Mõni köide on liimiga, mõni niidiga, mõni lihtsalt heade kavatsustega, aga kõik üritavad koos püsida nagu Lutsu Arno ja Teele suvepäevadel – veidi sassis, aga lõbusalt. Mõni püsib koos ka siis, kui üks osa tahab minna ülikooli ja teine turule, või kui mõni leht otsustab hoopis kassi või koera juurde põgeneda, nagu Jaan Kaplinski luuletuses: „…maailm on niisugune, et kass tuleb alati sisse, kui tahab.“
Ja muidugi – Tartu. Siin osatakse siduda. Mõnikord raamatuid, mõnikord projekte, mõnikord... inimesi. Lukas ja Klaas on nagu kaks meistriköitjat, kes proovivad Tartut kokku siduda. Üks tõmbab niiti kultuuri, teine hariduse poole – ja rahvas vaatab, et köide on ilus, aga liim võiks juba ära kuivada. Mõnikord sõlmitakse niite nii tugevalt, et mõni leht jääb kinni nagu Lutsu „Kevade“ kombeviisid koolimajas, ja keegi naerab, et „noh, vähemalt ei kuku kogu köide laiali“.
[Kõne lõpp kommentaarides.]
