01/02/2025
Mõtlen, et oskus - julgus kukkuda ja eksida, on kogemuspõhine oskus, mitte teadmine. Teadmiste ellu rakendamiseks tuleb kõigil omada julgust ja turvalist keskkonda. Saame toetada läbi headuse, märkamise.. täna, homme..
Gerda Peeba on kirjutanud:
Kas me päriselt tahame, et meie lapsed õpiksid või lihtsalt kardaksid kooli? Kui kool on koht õppimiseks, siis miks nii paljud lapsed kardavad seal eksida?
Ma usun haridusse. Ma austan ja hindan õpetajaid, sest nende töö ei ole lihtsalt teadmiste edasiandmine – nad kujundavad terveid põlvkondi. See on üks kõige vastutusrikkamaid ja olulisemaid rolle üldse.
Samamoodi väärtustan vanemaid, kes oma laste tuleviku pärast südamega muret tunnevad ja soovivad neile parimat. Me kõik tahame ju sama asja – et meie lapsed kasvaksid tugevateks, iseseisvateks ja teadlikeks inimesteks.
Aga viimase nädala jooksul olen kuulnud liiga palju lugusid, kus lapsed ei tunne end koolis turvaliselt – mitte füüsiliselt, vaid vaimselt.
Viimaste nädalate jooksul olen rääkinud mitme lapse ja noorega väga erinevas vanuses. Kõige nooremad olid täitsa pisikesed ehk alles 7-aastased, kes käivad oma esimest kooliteed ja samas õnnestus mul rääkida ka mitme 12. klassi õpilasega.
Nad enamus käivad erinevates koolides, neil on erinevad õpetajad, erinevad ained ja erinevad tugevused. Aga üks asi ühendab neid: nad kõik teavad, mis tunne on koolis hirmu tunda.
Me võime rääkida toetavast haridusest, öelda, et kool on õppimiseks ja arenemiseks, aga olulisem sellest, mida me ütleme, on see, kuidas lapsed end seal tegelikult tunnevad.
Toon välja mõned olukorrad, mis mind eriti lähedalt puudutasid:
📌 7-aastane: “Ma tahtsin vastata, aga kartsin, et õpetaja pahandab, kui valesti ütlen.” Kas esimese klassi laps peaks juba kartma eksimist rohkem kui julgust tundma õppimise ees?
📌 10-aastane: “Mul valutab kõht igal hommikul enne kooli, sest ma ei tea, kas ma vastan õigesti või saan jälle märkuse.” Kui keha reageerib hirmuga, siis kas me saame üldse rääkida turvalisest õpikeskkonnast?
📌 12-aastane: “Lapsed ei õpi kõndima ilma kukkumata, miks me peame koolis kohe kõike oskama?” See oli üks kõige loogilisemaid mõtteid, mida olen kuulnud. Kui me aktsepteerime, et füüsiline areng käib läbi katsetamise ja eksimuste, siis miks koolis sellest on seda keeruline rakendada?
📌 14-aastane: “Kui ma midagi ei oska ja küsin abi, siis õpetaja ütleb: ‘Me oleme seda juba läbi võtnud’. Miks ma peaksin siis üldse küsima?” Millist sõnumit me anname, kui lapse julgust õppida ignoreeritakse?
📌 16-aastane: “Meid õpetatakse õppima hirmu all. Kui ei tee õigesti, on hinne halb, vanemad pahandavad, õpetaja pettub. Ma ei õpi selleks, et teada saada – ma õpin selleks, et ellu jääda.” Kas selline peaks olema kooli kogemus ja toetama õpilase motivatsiooni?
📌 17-aastane: “Kui mul oleks lahtine luumurd, siis keegi ei ütleks mulle, et ‘pinguta ja jookse’. Aga kui mul on paanikahood ja koolistress, siis pean ikka täiega edasi tegema, sest vaimne tervis ei ole piisavalt ‘nähtav’.” Miks me aktsepteerime seda, et vaimne tervis on vähem tähtis kui füüsiline?
Lõpuks jääb küsimus: kas see, mida me tahame ja see, mida me tegelikult teeme, on üldse kooskõlas?
Kui me tahame, et lapsed õpiksid, siis nad peavad tundma end turvaliselt. Mitte sõnades, vaid päriselt.
Kas me saame päriselt väita, et see mida me täna teeme toetab meie noorte arengut? 🤔
Kui me tahame, et lapsed õpiksid, saame meie täiskasvanutena luua keskkonna, kus nad julgevad eksida ja küsida. Kas see, kuidas me täna käitume, on tõesti kooskõlas meie eesmärgiga kasvatada julgeid ja teadlikke inimesi?
Miks on vaimne tervis vähem tähtis kui füüsiline? Kui lapsel on murtud luu siis me ei sunni teda jooksma – miks me siis ootame, et lapsed, kelle enesekindlus ja vaimne tervis on murdunud, suudaksid maksimaalselt sooritada?
See ei ole ühe õpetaja ega ühe vanema probleem. See on meie ühine väljakutse. Ja kui me tahame, et meie lapsed kasvaksid julgeteks ja teadlikeks inimesteks, peame tegema koostööd – mitte vastanduma.
Mis juhtuks, kui me päriselt teeksime koostööd?
💡 Mis muutuks kui õpetajad, vanemad ja lapsed oleksid ühes meeskonnas, mitte vastaspooltel?
👉 Õpetajad saaksid toetust, et nad ei peaks olema ainult distsiplineerijad, vaid ka julgustajad.
👉 Vanemad saaksid parema ülevaate, kuidas oma last koolis toetada, mitte ainult hinnetele keskenduda.
👉 Lapsed tunneksid, et neil on ruum õppida, eksida ja areneda, ilma et see tooks kaasa häbi või hirmu.
💡 Kui me normaliseeriksime eksimise ja teeksime õppimisest avastamise, mitte soorituse?
👉 Lapsed julgeksid rohkem küsida ja katsetada, sest nad teaksid, et neid ei alandata, vaid toetatakse.
👉 Õpetajatel oleks lihtsam juhendada, sest nad ei peaks tegelema hirmu ja ärevuse, vaid huvi ja tahtega õppida.
👉 Vanemad ei peaks lapse hinnetele reageerima hirmuga, vaid näeksid, kus laps tegelikult tuge vajab.
💡 Kui me väärtustaksime vaimset tervist sama palju kui füüsilist?
👉 Lapsed, kellel on raske, saaksid enne läbi põlemist abi ja tuge.
👉 Õpetajad saaksid rohkem ressurssi ja teadlikkust, kuidas märgata ja toetada.
👉 Vanemad tunneksid, et nende lapse heaolu on oluline, mitte ainult tulemused.
Miks see meid kõiki aitaks?
✅ Õpetajatel oleks vähem klassiruumis passiivseid või ärevaid õpilasi, sest lapsed julgeksid rohkem kaasa mõelda.
✅ Vanematel oleks vähem stressi ja hirmu, sest nad näeksid, et laps on toetatud, mitte ainult hinnatud.
✅ Lapsed tunneksid, et nad on päriselt hoitud – ja see paneks neid rohkem pingutama mitte kohustusest, vaid sisemisest motivatsioonist.
Me kõik tahame sama asja – et meie lapsed õpiksid, areneksid ja kasvaksid täisväärtuslikus keskkonnas, mis on turvaline ja ei pärsiks nende arengut. Küsimus on, kas see mida me täna teeme seda päriselt toetab?
Me ei tee seda paha pärast – me lihtsalt ei oska teisiti.
Meie õpetajad, vanemad, isegi meie ise – me ei käitu nii, sest tahame lastele halba. Me käitume nii, sest oleme hädas ja meile ei ole õpetatud teistmoodi tegutsema.
❌ Kui õpetaja ignoreerib abi küsimist, pole see tingimata ükskõiksus – võib-olla on ta ülekoormatud ja tal pole ressursse kõiki aidata.
❌ Kui vanem pahandab lapsega halva hinde pärast, pole see tingimata karmus – võib-olla on tal enda sees hirm, et laps ei saa elus hakkama.
❌ Kui laps lõpetab küsimise ja hakkab kooli kartma, pole see tingimata “mugavus” – võib-olla on ta lihtsalt õppinud, et eksimine toob rohkem valu kui kasu.
Me teeme seda, mida oskame. Aga kui me näeme, et see ei toimi, siis on meil ka vastutus teha teisiti.
Muutus algab meist endist.
Igaüks meist saab teha teadliku valiku:
✔ Õpetajana võin muuta oma klassiruumi keskkonna selliseks, kus eksimine on osa õppimisest, mitte häbistamisest.
✔ Vanemana võin muuta oma lapsega suhtlemise selliseks, et ta julgeks minuga rääkida, mitte lihtsalt hindeid varjata.
✔ Lapsena võin julgeda küsida, proovida ja ka eksida, sest ma tean, et see on õppimise loomulik osa.
See ei ole süsteemi muutmine kuskil kaugel – see on igaühe isiklik vastutus ja otsus.
Me ei pea ainult rääkima “õppimise väärtusest”, vaid looma keskkonda, kus see päriselt toimib.
Õpetajad + vanemad + lapsed = meeskond.
Kas oleme valmis seda päriselt ellu viima? Mida mina või sina saame juba täna teha, et laps end homme saaks tunda juba veidi turvalisemalt? 🧐
