Edmund Burke'i Selts

14/05/2026

"Religioonilugu aitab avada tähenduskihte tuumikküsimustele surmast ja jäävast. Suhtumine on muutunud sajandite vältel. Varakristluses käsitleti surmapäeva sündimise päevana igavese elu uues reaalsuses. Lahkunu elas nüüd paremas maailmas ja see pidi olema mahajääjatele lohutuseks. Kristluse arenedes süvenes narratiivis viimsepäeva kohtumõistmise õõv enne jäävusse lahkumist. „Dies irae, dies illa / Solvet saeculum in favilla (Vihapäev, see päev / hävitab maailma tuhaks)“, ütleb lääne muusikalugu palju mõjutanud keskaegse ladinakeelse matusemissa tekst."

„Olen siis mina nüüd surmast vaba? On siis lunastus kogu maailmal?“ küsib solist Johann Sebastian Bachi „Johannese passiooni“ keskse osa tähtsaima koraali sisse põimitud bassiaarias. Dialoog toimub lahkunud Jeesuse ja jääva otsingul oleva uskliku hinge vahel. Jeesus on äsja ristil su...

12/05/2026

Huvitavat kuulamist.

Neli saadet surmast

11/05/2026

"Kristlik patukahetsus kutsub meid läbi viima vaimsete väärtuste inventuuri. Lapse sünd ja elu andmine ei ole siin enam ainult isiklikud valikud, vaid jumalik kingitus ja vastutus. Perry tsiteerib psalterit: „Vaata, lapsed on pärisosa Issandalt, ihusugu on tasu temalt“ (127: 3). Tänapäeva lääne ühiskonnas on modernsed väärtused – individualism, mugavus, karjäär ja hetkevabadus – liigutanud „pesa punumise“ ja laste kasvatamise madalaimale astmele. Perry rõhutab, et vähenenud sündimus pole lihtsalt statistika, see kajastab suhete, kohustuste ja karjääri omavahelise rõhuasetuse muutust ühiskonnas. Prioriteedid, mida praegune ühiskonnakorraldus soosib, on paigast ära. Need on kreenis personaalse mugavuse ja ilma kohustusteta vaba elu poole. Ehk peitub siin üks võimalus kollektiivseks patukahetsuseks (kui selline asi üldse eksisteerib), möödalaskmise tunnistamiseks, kahe inimese vahelise suhte olulisuse, eluks seatavate eesmärkide ja üldise ühiskonnakorralduse perspektiivi muutmiseks? Kristlik õpetus peab oluliseks perekonda, abielu ja laste saamist ning rõhutab seda kui pühendumist sügavale kutsumusele ning armule. See ei sobitu aga vaid majanduslikke ja kultuurilisi saavutusi hindava ühiskonnaga, mis ei soosi laste kasvatamist ega hinda perekonda kui üht ühiskonna alusvara."

Inglise feministlikku mõtlejat ja publitsisti Mary Harringtoni hakkasin ma jälgima pärast meie intervjuud Tähenduse teejuhtidele („Seksrevolutsioon ja beebipillid“; TT #51, 3.25). Lisaks UnHerdile avaldab Mary oma kirjatöid Substackis ja nüüd on tal ka oma podcast’i sari. Ühel veebruari...

08/05/2026

"Nii kujuneb olukord, kus vastutuse vältimine on strateegiline käik. Liidri ülesanne ei ole enam üksnes otsuseid teha ja nende eest vastutada, vaid kehastada oma toetajate identiteeti. Sellises süsteemis on vead tõendid sellest, et „meie“ ja „nemad“ on konfliktis ning et liider seisab õigel poolel. Valijad võivad öelda küll, et nad tahavad poliitikult ausust, aga kriisiolukorras eelistavad nad kindlat liidrit, mitte ebakindlat ja ekslikku kõhklejat. Kui oma eksimuse tunnistamine toob kaasa toetuse vähenemise ja selle vältimine aitab seda säilitada, kujuneb selline käitumine poliitikule ratsionaalseks."

Lastele õpetatakse juba maast madalast, et oma pahategu tuleb kahetseda ja vabandust paluda. Poliitikud seevastu pääsevad suurtest jamadest sageli kriimudeta. Paljud imestavad, et kas tõesti on siis nii raske vabandada? Jah, kellegi teise pattude eest vabandust palumine on võib olla kasulik, ag...

04/05/2026

Peagi on tulemas kaunis sündmus. Aldous Huxley Keskus, mille asutajateks on EBS ja EBS, korraldab Sufi muusika ja luuleõhtu.
Registreerumine ja piletid https://fienta.com/et/sufi-luule-ja-muusikaohtu.
Oled oodatud!

30/04/2026

"Minu alkeemiline patukahetsus on toimunud läbi otsuse istuda oma andestust vajavate tunnetega ikka ja jälle maha ning vaadata otsa oma varjukohtadele, kui olen mõistnud, et varasemad toimetulekuviisid ei too minu ellu rõõmu ega sisemist rahu. See on alanud tasapisi, kui sisemised varjud on hakanud alateadvusest nähtavale kerkima. Ma ei ole neist kõrvale vaadanud ega püüdnud oma käitumismustreid ratsionaliseerida, et õigustada reaktsioone ja seisundeid, mis mind on alateadlike programmidena juhtinud. Selle asemel olen vaadanud neile julgelt otsa."

Soovin alustada sealt, kust sai alguse minu isiklik arenguteekond, et tuua nähtavaks andestamise ja sisemise vabaduse praktiseerimise teekond. Järgnevalt vaatlen seda teekonda patukahetsuse märksõna kaudu, rõhutades selle tugevat seost andestamisega enesearengu teel sisemise vabaduse poole.

29/04/2026

"Ma usun, et selle lehe lugejatele ei ole vaja seletada tõsiasja, et inimene vajab suhet Loojaga. Klassikalises tõlgenduses on patt just nimelt lahusolek Jumalast. Kui keegi selle lahusoleku ära tabab, tekib vajadus pattu kahetseda – olla koos Isaga ja saada temalt tagasi oma tõeline olemus. Sellega kaasnevast rõõmust räägib Jeesus meeldejäävalt kadunud poja loos. Koos patukahetsusega toimub meeleparandus, need toidavad teineteist vastastikku – mida enam meel paraneb, seda enam patu võim kahaneb. Meeleparanduse tulemusel hakkab inimene suhtuma teistesse, oma ümbrusesse ja ühiskonda lahkelt ja kaasaelamisega."

Ma alustasin 1992. aastal endise alkohooliku ja nõukogudeaegse vangina teenimist vanglamisjonärina ja kaplanina ning tegelesin paralleelselt ka alko- ja narkorehabilitatsiooniga. Olen nende aastate jooksul kogenud enda ja näinud sadade Jumala poole pöördunud vangide elu muutumist.

28/04/2026

"Küps teekond läbi häbi ja kahetsuse ei tähenda, et häbi inimese elust kaoks. Pigem muutub selle funktsioon. Häbi ei ole enam valdavalt hävitav, vaid hoiatav ja suunav tunne. Häbiga kohtumise hirm kahaneb ja võimalikuks saab läbi kahetsuse vastutuse võtmine. Kahetsemine aitab jõuda tõdemuseni, et mina olen oma ideaalide ja reaalse käitumise vahelisel pingeväljal inimene: puudulik, aga ka õppimis- ja muutumisvõimeline.

Siin kohtuvad patukahetsus ja psühhoteraapia: mõlemad eeldavad, et inimene on rohkem kui tema teod, samas piisavalt vastutusvõimeline ja avaramõõtmeline, et lasta oma tegudel end puudutada ja muuta."

Enne teema juurde asumist tahan veidi avada oma rolli. Töötan psühhoterapeudina, superviisorina, coach’ina ja koolitajana. Psühhoterapeudina loen oma põhiväljaõppeks gestaltpsühhoteraapiat, millele hiljem on lisandunud teisi suundi. Gestalttähendab saksa keeles „tervikut“. Gestaltpsü...

27/04/2026

"Nüüd aga kõige olulisem: sisehääle monoloog ei ole üksi, vaid lunastavas dialoogis sõnatult ülendava viiulisoologa, mis katkematu voona laieneb ajaliselt üle aaria lauldud osa. Nuttev anima on „langenud, aga üles tõstetud“, ent tõstetud mitte vastuseks kahetsuspalvele, vaid enne seda. Aaria selges kahekihilises tekstuuris saavad üheks arm (gratia) ja meeleparandus (paenitentia).

Kas inimliku ja transtsendentse seesugune ühendus võiks universaalselt kirjeldada vaimuliku muusikaga seonduvaid hingelisi kogemusi? Igal juhul tunnen ma selles ära, kuidas Arvo Pärt sõnastab oma tintinnabuli-tehnika kaks-ühtset tuuma, milles on kaks lahutamatut meloodialiini: üks esindab ekslikku inimest tema patususes ning teine kõikjalolevat lunastavat harmooniat."

„Halasta, mu Jumal, mu pisarate pärast!“ Suurel reedel, kui ma seda kirjutan, algab isegi Instagrami voog selle Bachi kuulsa aariaga. „Matteuse passioonis“, helikunsti sügavaimasse vormi valatud kannatusloos, dramatiseeris Bach Jeesuse ristitee. Mitte et seda lihtsalt kujutada, vaid et see...

24/04/2026

"Teine sarnane kogemus oli siis, kui lugesin peavoolu õpetajalikult ebaoriginaalse filosoofi Peter Singeri kuulsat raamatut „Loomade vabastamine“. Ta peab seal vajalikuks pikki lehekülgi tõestada, et peale inimese tunnevad ka teised loomad valu. See hämming on segatud õudustundega me tsivilisatsiooni barbaarsuse suhtes. Kui metsikult pime peab olema tsivilisatsioon, kus sellist asja tuleb tõestada ja selgitada?!

Mis laadi pimedus see on? Küllap range – kartesiaanlikult range – ja metoodilise tundeeiramise tagajärg. Teaduslik meetod alustab ju sellest, et tunded jäetakse kõrvale, fenomenoloogia roogitakse välja. Laboris teeb see menetlus imesid, psühholoogia moondub aga sellise kohtlemisega karikatuuriks (olgu-olgu – biheiviorismiks)."

Füüsikalises maailmas eksimist ei ole. Seega ei ole selles matemaatilises fantaasiamaailmas ka pattu ega patukahetsust, sest need arhailised mõisted on seotud inimliku ekslikkusega. Seetõttu pole ka eksistentsiaalsete küsimuste juures füüsikast mitte mingit abi. Inimelus on ekslikkus samas t....

23/04/2026

Ma vaatasin selleks jutuajamiseks varakult välja lõigu Tähenduse teejuhtide 24. numbris ilmunud põnevast intervjuust filosoof Jaan Kivistikuga („Descartes’i nõelaots“, 10.22). Te küsite seal, kas ta nõustub Richard Tarnase väitega, et nii Luther kui Descartes oli nominalistid („Kõik hingab koos“; TT #9, 5.21). Kivistik vastab selle peale nii: „[William] Ockham on üks Lutheri autoriteetidest. Selles pole minu arvates kahtlust. Võib-olla oligi Lutheri patukustutuskirjade müümise vastu üks tugevamaid argumente pärit Ockhamilt. Asi on selles, et katoliku kiriku õpetuse järgi olid indulgentside kattevaraks pühakute ülemäärased heateod. Ockham pidas universaale vaid nimetusteks, mille taga pole reaalseid asju. Kuivõrd Lutheri jaoks on ülemäärased heateod universaalid, siis järelikult on patukustutuskirjad katteta väärtpaberid ja katoliku kirik petab lihtsalt raha välja.“

Mõttekäigu tuum on selles, et William Ockhami nominalistliku arusaama järgi ei esinda üldnimed ehk universaalid – näiteks mõisted Headus, Õiglus, Ilu, Arm jne – reaalseid asju, vaid on lihtsalt kokkuleppelised nimetused – ladina keeles nomina. See seisukoht murendas patukustutuskirjade süsteemi keskset teesi, et katoliku kirikul on metafüüsiline kontroll Jumala armu üle. Suure tähega „Armust“ sai nominalistliku pöörde käigus kokkuleppeline „arm“, see ei olnud enam midagi reaalset, mille vastu oleks saanud väärtpabereid välja anda. Ilma patukahetsuskirjadeta oleksid aga Vatikani kõige uhkemad hooned ehitamata jäänud. Need on suures osas rajatud sakslaste ja teiste põhjaeurooplaste pattude arvelt, kellele kirik agaralt indulgentse müüs. Nagu ma juba varem ütlesin, tõuseb 16. sajandi alguses raha ühiskondlikes suhetes otsustavalt esiplaanile, see muutub kõige ekvivalendiks. Luther suhtus sellesse väga umbusklikult ja rõhutas, et majandussuhted peavad olema allutatud kristlikule ligimesearmastusele. Tema jaoks tähendas indulgentside müük usu kaubastamist ja vaimuliku elu allutamist rahale ning ta astus selle vastu otsustavalt välja.

„Anna mulle, Su sulasele, meelepuhtuse, alandlikkuse, kannatlikkuse ja armastuse vaim.“Vaga Süüria Efraimi palve„Palvetama saab õppida vaid palvetades,“ kirjutas Toomas Paul Tähenduse teejuhtide 18. numbris („Mida me teeme, kui me palvetame“, 3.22). Paar-kolm nädalat pärast sõja a...