Eesti Kodukaitse Ajaloo Selts

28/09/2026

See oli tollel ajal tagantjärgi meenutades uskumatult oluline sündmus! Esimene "liiduvabariik", kes alustas piirikontrolli NSVL-ga....
Täna 27 aastat tagasi alustati Eesti ja N. Liidu vahelise piiri rajamist.
Raamatus "Leegitseval piiril": "Juba 28. septembril 1990 tegutses Eesti–Läti–Vene piiril koiduvalgest kuni südaööni Eesti Kodukaitse staabiülema Andrus Ööveli juhtimisel piirikomisjon. Iga maakonna esindajad olid eelnevalt saanud teada temaga kohtumise paiga ja kellaaja. Maakondade meeskonda kuulusid tavaliselt keegi maavalitsusest ning maakonna elektri-, side-, toitlustus-, teede- jm struktuuride esindajad. Kohaliku Kaitseliidu või Kodukaitse ja omavalitsuse poolt oli samuti alati keegi kohal.
Esmalt liiguti planeeritava piiripunkti asukohta, kus iga valdkonna esindaja sai välja öelda oma arvamuse: elektrimehed hindasid elektrivarustuse loomise võimalusi, teede asjatundjad vajaliku teevõrgu rajamisega seonduvat ning sidemehed side tagamist. Konsensusele jõudmisel anti loodavale piiripunktile nimi, märgiti kõigi asjaosaliste poolt oma töökaartidele asukoht ja sõideti edasi. Sellisel rutiinsel moel määrati kõikide piiripunktide asukohad ja tulevaste piirivalvurite majutuspaigad."

25/08/2026

64. 35 aastat tagasi! Minu jaoks ei lõppenud augustiputš Pihkva dessantlaste lahkumisega Eestimaalt. 22. augustil, umbes kella kahe paiku öösel, saime teate nendest suure osa lahkumise kohta Luhamaa piiripunkti kaudu. Kuigi olin äärmiselt väsinud, läksin lossihoovi, istusin seal mu käsutuses olnud autosse ja sõitsin päriskoju – Põlvasse.
Seal äratas mind kella üheksa aegu järelejätmatu telefonihelin. Unesegasena sain lõpuks piirikomissar Peeter Klauseni jutust aru, et mind otsitakse kõikjal Tallinnas. Temal oli lõpuks tulnud mõte, et olen ehk sõitnud koju Põlvasse ja sinna ta otsustaski helistada, sest mind tahetakse otsekohe tööle.
Minul olid olemas audiofailid putšipäevadel toimunud interliikumise juhtide esinemistest raadiojaamas „Nadežda”, nende jutus aga Nõukogude Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi vastased üleskutsed ning toetusavaldused erakorralise seisukorra komitee tegevusele. See materjal oli vaja koondada ühele kassetile, et juba järgmisel päeval viia Moskvasse. Teatasin, et kõik vajaminev materjal on mul Põlvas kaasas ning lähen otsekohe seda monteerima. Kella 15 ajal sõitis valmis töö juba liinibussiga Põlvast Tallinnasse. Lisaks olid kassetil varasemad Dvigateli peadirektori kindral Vladimir Jarovoi esinemised – tema ise ei viibinud augustiputši ajal Tallinnas, vaid puhkusel.
Põlva–Tallinna liinil sõitnud bussijuht sai kindlasti korraliku ehmatuse osaliseks, kui Tallinna lennujaama juures peatasid bussi mitu siniste vilkuritega sõidukit, et nõuda Põlvast kaasa antud väikest pakki. Siinkohal minu isiklikud vabandused sellele mehele!
Järgmisel päeval pidi Hardo Aasmäe toimetama selle kasseti Moskvasse. Aastaid hiljem küsisin ta käest, kuidas toimus salvestuse üleandmine. Isiklikult ei olnud ta tol päeval Gorbatšoviga kohtunud, küll aga Peterburi linnapea Anatoli Sobtšakiga, kes ka andis saadetise Nõukogude Liidu presidendile edasi. Mõni päev hiljem olid kõik interliikumisega seotud üleliiduliste tehaste peadirektorid ametikohalt vabastatud.
Pildil: Koos Ardo Aasmäega

24/08/2026

21/08/2026

62. 35 aastat tagasi! 21.08.1991.a. Korraga õnnestus neil edastada teade: „Läheme salajasele sagedusele!“ Ja nii tõesti juhtuski. Meie jaoks oli see suur ehmatus, sest me ei teadnud nende salajase side kanalit. Järsku – see oli nagu taeva kingitus, nagu inglitiibade sahin! – hakkas ühes kantavate raadiojaamade jaotuskastis üks aparaat häälitsema. Keegi raadiojaamaga patrullis käinud isik oli jätnud raadioseadme välja lülitamata ja eelnevalt kasutatud sagedus asus just venelaste salajase sidesageduse naaberkanalil – hetkega oli meil töösagedus teada. Kohe läks meiepoolne segamine ka sellele „salajasele“ sagedusele peale. See oli tõeline lotovõit, sest seda kanalit ei olnud nad kordagi kasutanud ja me poleks kuidagi suutnud seda teada saada. Nii me võitsime selle lahingu. Siis tundsime esmakordselt, et me võime elektroonilise sõja võita – ja seda isegi olukorras, kus kogu aparatuur ei olnud meil veel kasutuses. Uskumatu vedamine ja tohutu pinge langus!
3–4 tundi hiljem küsiti Tondi staabist, kas on võimalik teletorni suunas edasi liikuda, aga soomukite kolonni juhi vastus oli täielikult eitav. Kohale saabunud relvitud inimesed, sõidukid ja autobussid tõkestasid selle võimaluse.
Vene elektroonilise sõjapidamise võimekuse diviisiside komponendis oli juba raadioluure rood, sealhulgas tugevdatud rühma jagu neid, kes surusid teatud sidekanaleid maha või imiteerisid sidet üksuste vahel teatud sagedusaladel või kanalite vahel. Eestisse tulles ootasid nad siin ilmselt näha hangude ja munakividega varustatud poolmilitaarseid vägesid. Neile oleks see tähendanud nagu udusulgede ärapuhumist peopesalt.
Nad ei arvestanud sellega, et me lööme neid nende endi relvaga. Me võtsime neilt side ära, mispeale mehhaniseeritud üksus muutus sisuliselt tegevusvõimetuks. Seejärel pidid nad kõike dubleerima käskjalaga ja neil võttis ümberorienteerumine neli tundi aega. Selleks ei oldud valmistunud.
Sidet oli võimalik maha suruda ka tänu sellele, et lahingumasinate peale ei pandud nn salajast aparatuuri, mis muudab teksti arusaamatuks. Need masinad võisid lahingus sattuda vaenlase kätte, kes võtab aparatuuri üle ja seega ka kogu kontrolli side üle. Kui nad oleksid saatnud oma sidepataljoni staabi ja Pirita vahele, siis seda sidet me ei oleks saanud jälgida, aga segada küll. Meie ületamatu eelis oli see, et antennid ja aparatuur asusid kõrgemal. Ainult kõrguste vahe sai määravaks.
Oluline oli ka järgmine fakt: kui Nõukogude väeosadele hakati käsku andma, et vahetame sagedust, sest meid segatakse, siis see ei õnnestunud. Neil oli neli kanalit ultralühilainel ja viies lühilainel, aga mitte ühelgi varem kokkulepitud sagedusel ei saanud nad korralikku sidet pidada, sest meie segajad ootasid neid kõikjal.
Samal ajal püüdsid sõjaväe radistid Tallinna teletorni juures sidet taastada, kuid see ei õnnestunud mitte mingil moel. Pildil: Osa Eesti Vabatiigi valitsuse salajase sidekeskuse tehnikast eile Tallinna Lauluväljakul.

21/08/2026

61. 35 aastat tagasi! Kõige keerulisem hetk saabus minu jaoks 21. augustil 1991 kell 5.45, kui katkes Nõukogude sõjaväe raadiosagedustel püsinud vaikus. Kümme minutit hiljem jõudis Tallinna teletorni hõivamisele asunud dessantpolk lahingupositsioonile ning selle juht teatas sellest raadio teel Tondil asunud staapi. Kell 6.08 andis Tondil asunud operatsiooni juht korralduse kanda ette kohapealne olukord. Mõni sekund hiljem olid raadioeetris juba edastatava raadiotelegrammi esimesed numbrid.
Nüüd alustas minu aju meeletut tööd. Kas me ründame neid elektrooniliselt või mitte? Puudus võimalus juhtide käest nõu küsida, nii et otsuse pidin langetama ainuisikuliselt. Ja seda kõigest mõne sekundi jooksul, sest vastane oli juba alustanud informatsiooni edastamist. Isegi üks sõdur võib lahingu käiku muuta, ja nii andsin minagi Tabasalus asuvale meeskonnale käsu „alustada segamist“. Tabasalu sidekeskuses ootel olnud valveradistid Meelis Tellmann ja Lembit Kulmar alustasid sekundi murdosa jooksul oma tegevust. Tallinna teletorni hõivamisele asunud dessantpolk ei liikunud sellest hetkest mitte sentimeetritki edasi – ja seda kuni Tallinnast lahkumise käsu saamiseni –, sest Nõukogude armee väeüksuste omavaheline side katkes seejärel kolmeks-neljaks tunniks, samuti raadioside operatsiooni juhtiva staabiga. Nõukogude armee üksuste juhtimine oli üles ehitatud käsutaktikale, st üksusele antud ülesanded ja täitmise viis on kästud, sealhulgas iga samm eesmärgi suunas on ette määratud. Igasugune kõrvalekaldumine sellest on lubamatu.
See tähendab, et üksusel on vaja olla kõrgema üksusega pidevas (side)ühenduses. Selle katkemisel ei oska, suuda ega tohi üksus oma järgnevat ülesannet täitma asuda.

20/08/2026

60. 35 aastat tagasi! Teletorni kaitsejuht Uno Kaseväli:
„Olime rahulikult 22. korruse ruumides, rauduksed olid korralikult kinni, kuni 21. augustil (1991) kella nelja ja poole viie vahel hommikul algas rünnak. Teletorni sisenemisest saime teada tehnikakorruse vahetuse ülemalt (Anatoli Tištšenko – A. J.). Kohe pärast meile teatamist olid ründajad tema juures sees ja kõne lõppes.
Üritasin raadioside kaudu ühendust saada ja see mul ka õnnestus. Toompeal juba teati teletorni ründamisest. Politseinikud helistasid linnatelefoniga oma ülemustele ja said neilt korralduse. Politseinike relvastuseks olid automaadid ja püstolid. Käsk oli automaadid ära peita, sest politsei tabelvarustuses ei tohi olla automaatrelvi. Püstol isikliku relvana oli lubatud. Nad mõtlesid, kuhu peita, ning Jaanus Kokk (valvetehnik A.J) soovitas peidupaiga: 22. korruse põrand oli metallist, aga kuskil oli luuk, mille all asusid kaablid – sinna nad oma automaadid peitsidki.
Jaanus Kokk kontakteerus Porkkala raadioreleliinide vahejaamaga ja informeeris seal valves olevaid naisi, et meid rünnatakse. Soomes oldi nüüd ka üsna ärevil ja meie pärast hirmul.
Ründajad pidid tundma teletorni ehitust väga hästi või pidi olema hea informaator, sest juba 15 minuti pärast olid nad mööda pimedaid treppe üleval meie ukse taga. Kobistasid, kopsisid, aga meie olime vait kui hiired. Seejärel asusid lõhkuma korrus allpool olevat tulekindlat ust. Seda lõhkusid nad umbes pool tundi ja pärast seda meid rohkem ei tülitatud.
Järgnes mitmeks tunniks täielik vaikus ja me arvasime, et meie olemasolust tornis ei teatagi, sest teletorni direktor oli sõjaväelastele öelnud, et tema inimesi enam tornis ei ole.“
Tallinna teletorni ründasid Ülemistele lennukiga saabunud KGB eriüksuse „Alfa“ mehed; kohe saabus sinna samuti Pihkva dessantpolgu luureüksus lahingumasinatel BMD-1. Selle peale KGB-lased lahkusid ja torni juurde jäid ainult dessantlased.
Pildil: U. Kasevälja määramine kaitse korraldajaks.

18/08/2026

Andrus Öövel avaldas trükise:

18/08/2026

Homme, 19. augustil 2026.a. Rüütelkonna hoones toimuval konverentsil on võimalik näha mu uut trükist "Me võitsime Koljati". Kirjutis annab erakordselt täpse, dokumentaalse ja vahetu pildi sellest, mis toimus 1991. aasta augustiputši ajal Toompea salajases sidekeskuses ja Tallinna Teletornis. Peamised käsitletavad teemad:
• Militaarside pealtkuulamine: kuidas Eesti signaaliluure suutis jälgida Nõukogude armee ja riigipöörajate omavahelist raadiosidet, mis andis Eesti juhtkonnale teavet võõrvägede liikumisest ja tegevusest.
• Teletorni kaitsmise tagamaad: sideühenduste säilitamine olukorras, kus Tallinna Teletorn ning Televisiooni- ja Raadiomaja olid reaalses ohus.
• Valitsuse salajane side: kuidas tagati Toompea lossi ja valitsuse katkematu ühendus ülejäänud maailma ning Eesti maakondadega.
• Eesti Vabariigi elektrooniline vasturünnak, mis peatas Tallinna Teletorni hõivamisele asunud dessantpolgu liikumise kuni sündmuste lõpuni.
Eesti taasiseseisvumist ei otsustatud ainult poliitiliste deklaratsioonidega – selle tagas ka veretu, kuid meisterlik kõrgtehnoloogiline operatsioon. Aadu Jõgiaasale allunud sidekeskused ning Arvo Kallaste koordineeritud raadioamatööride nähtamatu armee suutsid elektroonilise kavalusega halvata maailma ühe suurima armee rünnaku Eesti Vabariigi vastu..

12/08/2026

Austatud teekaaslased iseseisvuse taastamise aegadel! Traditsiooniks on saanud 20.augustil, Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise päeva ühine tähistamine Tallinna Teletorni kinosaalis, ning Teletorni kalenderplaanis on: "14.00 - 16.00 Kodukaitse Ajaloo Toimkonna ajalooseminar (kutsetega)."
Hetkel on saalis veel veidi ruumi ja soovides osaleda saatke e-kiri oma ees- ja perekonnanimega käesoleva nädala jooksul: [email protected] Kiirematele saadan kutse koos päevakavaga ja lisan nimed Teletorni pääslas olevasse nimekirja.