Eesti Kodukaitse Ajaloo Selts

24/06/2026

51. 35 aastat tagasi! „Vabaduse teel 1990 – 1991“ Esimesed vabatahtlikud piirivalvurid asusid Eesti – Venemaa kontrolljoonele juba 25. oktoobril 1990. aastal.
35 aastat! 1991. aasta võidupühaks sain lõpuks sideteenistusele ametiauto. Sellest kauaoodatud hetkest, kui ma piirivalvelt personaalse ametiauto, GAZ-452 veoautost ümberehitatud furgoonbussi vastu võtsin, ei pidanud ma oma päevinäinud Žiguliga enam raskeid laadungeid vedama. Kuid uus auto osutus mulle äärmiselt ohtlikuks. Ehkki sel puudusid Eesti Kodukaitse embleemid ja piirivalve tähised, oli tegu ikkagi veoautoga, mille vastu tundis Venemaa miilits erilist huvi – äkki veetakse salakaupa! (Pilt on illustratiivne!"

21/06/2026

50. 35 aastat tagasi! „Vabaduse teel 1990 – 1991“ Esimesed vabatahtlikud piirivalvurid asusid Eesti – Venemaa kontrolljoonele juba 25. oktoobril 1990. aastal.
Olin korduvalt käinud Pihkvas dessantdiviisi tuttavatelt laomeestelt dessantvägede relvastusse kuuluvaid raadiojaamu soetamas. 1991.a. juunis järjekordsel tagasisõidul, kohe pärast Pihkva linna piiri, peatas riikliku autoinspektsiooni posti juures mu sõiduki miilits ja juba enne dokumentide kontrollimist käskis avada furgoonauto UAZ küljeukse. Kohe keset sõidukit oli mul terve virn puukastides raadiojaamu, mille kohta oli olemas ka eestikeelne saateleht ja muu dokumentatsioon. Sõiduki tagaosa oli täis Ostrovis asunud Pihkva dessantdiviisi ladudest samal päeval ostetud sõjaväe sidevahendid. Neid kattis ainult peale visatud riidetükk. Mind kontrollinud miilitsatöötaja käskis mul sõidukist välja tulla ega tagastanud mulle dokumente. Seejärel siirdusime riikliku autoinspektsiooni majakesse, kust ta helistas korrapidajale ja soovis kohe saada kohale SORVVO esindajat, kuna on avastanud kahtlase veose. Olin sisimas juba täiesti kindel, et minu Venemaal viibimine võib seekord osutuda väga pikaks. Õnneks teatati peale mitme tunnist ootamist miilitsale, et mitte ühtki SORVVO meest ei ole lähemal ajal võimalik kohale saata – oli reede õhtu ja paljud lahkunud linnast. Mind kinni pidanud miilits uuris korduvalt minu eestikeelseid pabereid. Auto kuulus tehnilise talongi järgi Eesti Kodukaitsele ning ta küsimise peale, mis organisatsioon see on, selgitasin, et sellist nime kannab meil nüüd endine rahvamalev. Autos olnud raadiojaamade kohta andsin selgituse, et abistan põhiliselt sideministeeriumi 6. osakonda (organiseeritud kuritegevus) ja selleks on meile sidevahendeid vaja. See jõudis talle kohale ja sõnadega “me oleme siis ju peaaegu nagu kolleegid“ lasti mul edasi sõita. Hiljem ma ei julgenud piiriteenistuse sõidukiga enam Venemaale minna. Asjast kanti ette siseminister Olav Laanjärvele, kes andis korralduse väljastada mulle ministeeriumi töötõend. Pildid on illustratiivsed.

16/06/2026

49. 35 aastat tagasi! „Vabaduse teel 1990 – 1991“ Esimesed vabatahtlikud piirivalvurid asusid Eesti – Venemaa kontrolljoonele juba 25. oktoobril 1990. aastal.
Valitsus loob alternatiivside! Telefoniside Eestis oli sideministeeriumi tagada, ent nii sõjavägi kui ka Riikliku Julgeoleku Komitee võisid side kergesti „üle võtta” ja seda kontrollida. Valitsusel puudus oma kontrolli all olev alternatiivne, kogu territooriumi hõlmav sidevõrk. Jõustruktuuride ja majandusüksuste sidevahendid ei olnud suutelised kindlustama riigile eriolukordadeks vajalikku sidet. Raadioside kasutamiseks olid aga Nõukogude Liidus kehtestatud äärmiselt ranged nõuded.
14. juuni 1991.a. rünnak Ikla Piiripunktile oli viimane piisk, et Eesti valitsus asus järjekindlalt ellu viima uusi kaitseplaane. Peaminister oli veendunud, et Eesti Vabariik vajab iseseisvat, usaldusväärset ja töökindlat elektroonilise kommunikatsiooni süsteemi, mida ei saa Nõukogude Liidu keskvalitsus kontrollida. Oht oli iga hetk langeda uute rünnakute ohvriks; järgmisena võidi rünnata taas piirivalvureid või hoopis valitsust, mis Eestit pidevalt Nõukogude Liidust eemale juhtis. 35 aastat hiljem saab täie kindlusega öelda, et Savisaar nägi tulevasi sündmusi ette.
Uute sidevõimaluste loomist alustas peaminister sellest, et kutsus kokku kommunikatsioonispetsialistide salajase nõupidamise. Osalesid: telefoniside alalt kaugside ja televisiooni tehnikasõlme ülem Hans Kruus, Tallinna kaugejaama liiniosakonna ülem Leo Valvik, kaugside kaablijaoskonna ülem Armi Kuriks, insener Ants Einroos ja Pärnu liinitehnilise tsehhi juhataja Vaino Kallase; raadioside spetsialiste esindasid Priit Andevei vabariiklikust tuletõrjeametist, Aadu Jõgiaas riigi- ja piirikaitseametist ja Arvo Kallaste raadioamatööride ühingust. Pilt: 1. Töögrupid (järgmine ühine nõupidamine planeeriti 10.juuliks 1991, kuid seda enam ei toimunud, sest vajaminevad tegevused toimusid kiiremini) 2. Vaino Kallase 3. Arvo Kallaste 4. Priit Andevei 5. Aadu Jõgiaas

14/06/2026

48. 35 aastat tagasi! „Vabaduse teel 1990 – 1991“ Esimesed vabatahtlikud piirivalvurid asusid Eesti – Venemaa kontrolljoonele juba 25. oktoobril 1990. aastal.
Eriti räige rünnak toimus Eesti rahva leinapäeva, 14. juuni varahommikul Pärnumaa Ikla piiripunktis. Kell 4.37 äratasid automaadivalangud piiripunktis valves olnud mehed. Omonlased tulistasid piirivalvureid turvanud politseiauto kummidesse, seejärel võtsid nad kahe politseiniku püstolitest padrunid ning viskasid relvad neile tagasi: „Mängige nüüd edasi!“
Kontrollpunktis oli valves Enn Vilbaste, kes jõudis hüüda raadiojaama kaudu „OMON ründab!“ ja seejärel rebiti ta juba maanteele kõhuli. Ärganud ajateenijad jooksid metsa, kuid omonlased tulistasid neile automaatidest ja kergekuulipildujast järele. Ainult suur õnn päästis need mehed. Seejärel valasid ründajad kaks soojakut bensiiniga üle ja süütasid põlema.
OMON-il oli oma kuritegude sooritamisega kiire. Kordonihoonesse lennutati lisaks kaks süütepudelit ja granaat. Raamatust „Leegitseval piiril“ võib lugeda: „Vilbaste karjus omonlastele, et seal sees on palavikuga voodisse jäänud ajateenija Kaido Lanno.
“Kui OMON-i mees mulle järele tuli, mõtlesin, et olen viimasena ellu jäänu ja nüüd...,“ räägib Lanno. Ta mäletab ründajate lahkumissõnu: „Kui järgmine kord tagasi tuleme ja teie veel siin olete – tapame ära!“
Pildid: Ikla Piiripunkt peale rünnakut.

23/05/2026

23/05/2026

47. 35 aastat tagasi! „Vabaduse teel 1990 – 1991“ Esimesed vabatahtlikud piirivalvurid asusid Eesti – Venemaa kontrolljoonele juba 25. oktoobril 1990. aastal. 23. mai 1991 õhtul sõitis Murati piiripunkti juurde mitmest autost koosnev kolonn, ning ühest autost astus välja tuntud Leningradi telemees Aleksandr Nevzorov. Ta palus kolonni läbi lasta ja seda ka tehti. Veidi aega hiljem jõudsid selle kolonni masinad sellel samal Riia – Pihkva maanteel asuvasse Luhamaa piiripunkti. Aleksandr Nevzorov kõneles piirivalvuritele selliste piiripunktide mõtetusest ja väitis, et „see piir kaob siit nagunii varsti“. Seejärel laamendasid nad piiripunktis ja, purustasid minu poolt alles mõni päev varem sinna viidud politseiga sidepidamise raadiojaama ja viisid kaasa minu omapärase välimusega isikliku toiteseadme taoliste raadiojaamade toiteks. Seejärel OMON-i kuue auto saabumisel tõkkepuude ette tuli nende jaoks rabav käsk jääda autodesse. Korraga nad mõistsid, et olid langenud eestlaste loodud lõksu – Eesti erirühm ümbritses neid ja meie meeste relvad sihtisid nende sõidukeid. Üksuste juhid leppisid seejärel kokku, et sõdimist ei alustada ja kolonn lasti Venemaa poole. Eesti erirühm ja OMON kohtusid mõni kilomeeter Venemaa pool ning lepiti kokku, et tulevikus enam nende rünnakuid Eesti Piirivalvele ei toimu. Pildid: Illustratiivsed Luhamaa Piiripunktist.

03/05/2026

44. 35 aastat tagasi! „Vabaduse teel 1990 – 1991“ Esimesed vabatahtlikud piirivalvurid asusid Eesti – Venemaa kontrolljoonele juba 25. oktoobril 1990. aastal. Vene sõjatehasest koos rahaga tagasiteel juhtus väike seiklus. Ööl vastu esimest maid 1991.a. sõitsime “Ziguliga” läbi Moskva südalinna kodu suunas. Mul oli juba tavaks saanud öistel reisidel Kremli müüri ääres puhkepeatuse tegemine. Hiljem kergem sõita! Peagi läbisime maa aluse üpris pika tunneli, mis oli väga võimsalt valgustatud ning sellest välja sõites ei näinud pimedas kohe mitte midagi. Sadakond meetri hiljem oli vaja sooritada vasak pööre, peaaegu pool autot oli juba keeratud, aga esmalt pidin andma vastutulevale sõidukile teed. Korraga käis taga “mütsatus!” Väljudes avastasime, et samast tunnelis meie järgi väljunud tuttuus «Volga » Gaz – 24 viimane mudel oli põrutanud meile otsa. Pealegi nii õnnetult, et kõik « mahlad » väljas. Meie masina vasak tiivaots oli veidikene lömmis. Volga juht oli väga p**k, viisakas ja noor, ca 18 aastat vana, tõenäoliselt kõrge ülemuse poeg. Promille tundus ka tal olevat! Me soovisime miilitsat kutsuda, mille peale noormees kostis, «elusat miilitsat siin me enne kolmandat maid küll ei näe! » Poiss läks autosse tagasi, pudel alustas liikumist kõrval istuva blondi ja tema vahel. Nõutuna kõndisime ümber Volga, lõpuks koputasin aknale, et andku meile oma kontaktid. Saimegi telefonumbri, mida me mitte kunagi ei valinud. Koju saabudes sõitsime esmalt minu garaaži juurde ja lõime selle õnnetu mõlgikese välja.
Pildid: Netist võetud !

25/04/2026

43. 35 aastat tagasi! „Vabaduse teel 1990 – 1991“ Esimesed vabatahtlikud piirivalvurid asusid Eesti – Venemaa kontrolljoonele juba 25. oktoobril 1990. aastal. Eelmises loos kirjutasin et sain suure koguse sularaha Vene sõjatehasest Piirivalvele raadiojaamade ostmiseks, sest nad ei olnud enam nõus meile arvega tasumist lubama. Mu enda “06” oli juba sellises seisus, et pikemat reisi ei julgenud enam ettevõtta. Palusin tänaseks meie seat lahkunud Taivo Oinust, et teeme selle nädalase reisi tema « Ziguliga ». Nii olimegi 1991.a. aprillikuu viimase nädala Eestist ära. Tehases olid juba tuttavad olemas, arve kirjutati raamatupidamises kohe välja ja kõndisin sellega trellitatud kassaluugi juurde. Teretasin kassapidajat oma välismaalase aktsendiga ning asusin rahapakke luugi ette laduma. Mida rohkem ma neid sinna tõstsin, seda suuremaks läksid kena kassanooriku silmad. Kuskil poole ladumise peal küsis ta, et miks ma raha sinna panen. Selle peale andsin talle just väljakirjutatud arve, mida ta tähelepanelikult luges. Seejärel teatas et kassal on keelatud sisekorra reeglite järgi sularaha vastuvõtmine! Minuga oli kaasas üks juhtkonda kuuluv mees, kes kahe käega haaras peast kinni ja ütles, “et meil ei ole mitte ühtegi kopikat töölistele palga maksmiseks, inimene tuleb suure koguse rahaga, ning seda ei võeta vastu ja järgnesid muidugi venekeelsed tsentsuuri mitte kannatavad sõnad!!!”
Läksin uuesti raamatupidamisse ning and tegid Inkasso nõude minu pangale Eestis, kuid me sõitsime Taivoga koos rahaga Eestisse tagasi…
Pildid: Raha (Fb-st võetud pilt)

22/04/2026

42. 35 aastat tagasi! „Vabaduse teel 1990 – 1991“ Esimesed vabatahtlikud piirivalvurid asusid Eesti – Venemaa kontrolljoonele juba 25. oktoobril 1990. aastal. 1991.a. oli Eestis suur sularaha puudus, aga kuna mu ei õnnestunud eelmisel reisil Venemaalt raadiojaamade ostuks panga ülekandeks arvet saada, siis Piirivalve juht Andrus Öövel suutis Sotsiaalpanga juhtkonna abil mulle Põlva pangajuhi Helle Virdi käest vajaliku koguse üle anda. Summa oli tolleaja kohta üpris suur, aga kohale tuli see viia. Aprilli viimase nädala planeerisin reisiks, et enne maipühi oleks tehing tehtud. Kogu raha sain pangast viiekümne rublastes kupüürides.
Pildid: N. aegsed viiekümne rublased rahatähed ja Põlva endine Pangahoone.

20/04/2026

41. 35 aastat tagasi! „Vabaduse teel 1990 – 1991“ Esimesed vabatahtlikud piirivalvurid asusid Eesti – Venemaa kontrolljoonele juba 25. oktoobril 1990. aastal. 1991.a. jätkus piirivalvamine juba koolituse läbinud piirivalvuritega.
Pildid: Piir algusaegadel