Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts

07/03/2026

Sel kevadel on analüütilise psühholoogia huvilistele tulekul mitu maiuspala. Allpool on info kolme seminari kohta koos, igaühe kohta tuleb varsti eraldi FB üritus ka.

EAPS kevadseminarid 2026:

Absent Father Effect on Daughters (vebinar)

L 21. märts 11.00 – 13.30 Zoomis (ingliskeelne seminar)

Susan E. Schwartzi vebinar ja tema raamat „The Absent Father Effect on Daughters” käsitlevad jungiaanliku analüüsi perspektiivist seda, millist mõju avaldab tütarde elule ja psüühikale isa puudumine – olgu see füüsiline või emotsionaalne – ning isa ebapiisav kohalolu. Isa ja tütre suhe ulatub intrapsüühiliste sügavuste ja arhetüüpsete juurteni ning puudutab nii isiksuse tuuma kui ka kultuuri küsimusi nii isiklikul kui kollektiivsel tasandil.
Raamat „The Absent Father Effect on Daughters” uurib nii isiklikult kui ka kollektiivselt isa puudumisest mõjutatud tütarde kogemust ning on väga asjakohane kõigile, kes soovivad mõista tütarde ja isade suhte keerukaid dünaamikaid ning seda, kuidas neid suheteid läbi töötades jõuda lähemale oma autentsele minale. See on oluline lugemine kõigile, kes otsivad sügavamat mõistmist – analüütilistele ja süvapsühholoogidele, teistele teraapiavaldkonna spetsialistidele, samuti akadeemikutele ja tudengitele, kelle huvi on seotud jungiaanliku ja postjungiaanliku mõttega.

Koolitaja: Susan Schwartz PhD, jungiaanlik psühhoanalüütik ja superviisor
Vebinari hind EAPS/FEGAP liikmetele 75 eurot, teistele osalejatele 85 eurot. (Vebinari loenguosa on hilisemalt järelvaadatav)

Töötuba: Klaustro-agorafoobne dilemma - universaalne pinge läheduse ja vabaduse vahel

L 25. aprill kell 10.30 - 15.15 Tallinnas, Männiku Loomemajas

Töötuba kutsub uurima klaustro-agorafoobset dilemmat mitte vaid kui pelgalt kliinilist nähtust, vaid kui fundamentaalset inimlikku seisundit. Me kõik liigume elukestvalt kahe ürgse hirmu vahel: hirm olla neelatud ja lämmatatud (klaustrofoobia) ning hirm olla hüljatud ja killustunud (agorafoobia).
Töötuba keskendub sellele, kuidas see eksistentsiaalne konflikt kujundab meie suhteid, identiteeti ja "psüühilisi varjupaiku". Jungiaanlikus kontekstis vaatleme seda kui vas hermeticum’i paradoksi: alkeemiline anum peab olema suletud, et toimuks transformatsioon, kuid liigne suletus muutub vanglaks, samas kui purunenud anum toob kaasa sisu laialivalgumise.
Uurime omaenda varju aspekte – seda osa meist, mis saboteerib intiimsust hirmust kaotada iseennast või väldib autonoomsust hirmust kukkuda tühjusse. Mõistes seda dilemmat endas, saame sügavamalt tajuda ka ruumi ja piiride tähendust nii terapeutilises konteineris kui (lähi)suhetes üldisemalt.

Koolitaja: Monika Luik, jungiaanlik psühhoanalüütik ja FEGAP Instituudi väljaõppe programmi juht.

Koolituse hind EAPS/FEGAP liimetele: 105 eurot, teistele osalejatele: 115 eurot

EAPS seminaridele on oodatud analüütilise psühholoogia praktiseerijad, õppijad ja teised analüütilisest lähenemisest huvitatud.

Registreerimislink on siin: https://docs.google.com/forms/d/e/1FAIpQLSfcFMwNbLYHdmu1R_nyE-zc4n1R1yEySA7vEg9W4ZfDVDVcaQ/viewform

Soome-Eesti Analüütilise Psühholoogia Instituut kutsub seminarile:

Sümbolid ja arhetüüpsed protsessid Edvard Munchi kunstis: dialoog Munchi, tema kujutiste ja päevikumärkmetega (inglise keeles, tõlketa)

L, 16. mai kell 10.15-17.30 Tallinnas Ibis Styles Tallinn, Toompuiestee 19, konverentsiruum: Gallery

C. G. Jung on eristanud „väljastpoolt maalimist” ja „seestpoolt maalimist” – loovat protsessi, milles kujutised tõusevad esile psüühika sügavamatest kihtidest. Edvard Munchi kunstis kohtame rohkelt selliseid kujutisi: pilte, mis kannavad endas tugevat emotsionaalset laengut ning avavad akna inimese sisemaailma arhetüüpsetele protsessidele.
Seminaril vaatleme Munchi loomingut jungiaanlikust perspektiivist, liikudes tema eluloolisest taustast ja tuntumatest teostest sügavamale tema piltide sümboolsesse ja psühholoogilisse tähendusruumi. Erilist tähelepanu pöörame joonistuste seeriale, mille Munch lõi kliinikus viibides pärast rasket psüühilist kokkuvarisemist.

Lähtume ideest, et kunst ei kanna tähendust iseeneses, vaid sünnib dialoogis – kohtumises teose, looja ja vaataja psüühika vahel.

Seminar ühendab endas loengu, ühise arutelu ning osalejate töö kujunditega.

Koolitaja: Ronald Bugge (Lausanne, Šveits) on C.G. Jung-Institut Zürich / IAAP koolitusanalüütik ja superviisor ning Šveitsis tunnustatud psühhoterapeut. Ta juhib C.G. Jung-Institut Zürichi Antenne Romande keskust Lausanne’is. Ronald Buggel on pikaajaline kogemus jungiaanliku psühholoogia õpetamisel nii Šveitsis kui rahvusvaheliselt, sealhulgas arstide ja psühhiaatrite kraadiõppe programmides.

Seminarile on oodatud inimpsüühikast, analüütilisest psühholoogiast ja kunstist huvitatud inimesed.

Seminari hind EAPS või FEGAP liikmetele 80 EUR, teistele 90 EUR.

Registreerimiseks saatke palun e-kiri (lisage arve saaja andmed) aadressile: [email protected]

20/12/2025

Kui jõulude ajal on pisut rohkem aega, soovitame järelvaadata Plekktrummi Pille Varmanniga!
Link on siin:

Pille Varmann. Tänavu möödus 150 aastat psühhiaatri ja analüütilise psühholoogia rajaja Carl Jungi sünnist, kelle ideed on avaldanud mõju ka eesti kultuuris. Millist tuge pakub Jungi arusaam inimesest tänapäeva väljakutsetega toimetulekuks? "Plekktrummi" külaline on äsja "Cambridge'i J...

06/12/2025

Üks jungiaanlik Plekktrumm on tulekul!

Tänavu möödus 150 aastat psühhiaatri ja analüütilise psühholoogia rajaja Carl Jungi sünnist, kelle ideed on avaldanud mõju ka eesti kultuuris. Millist tuge pakub Jungi arusaam inimesest tänapäeva väljakutsetega toimetulekuks? "Plekktrummi" külaline on äsja "Cambridge'i Jungi teejuhi" eesti keelde tõlkinud psühhiaater ja jungiaanlik analüütik Pille Varmann.

Kohtume juba esmaspäeval kell 22.00 ETV2-s!

23/11/2025

Jung oli kogu läbi oma elu huvitatud nn anomaalsetest nähtustest ning omas nendega ka otsest kokkupuudet. Oma raamatus “Mälestused, unenäod, mõtted” räägib ta nii mõnestki sellisest juhtumist. Kõige esimene teadaolev kokkupuude paranormaalse nähtusega, millest meil on kirjalik jälg, toimus siis, kui Carl Gustav oli 7 või 8. Ta räägib sellest nii: „Minu vanemad magasid eraldi. Mina magasin isa toas. Ema toa uksest hoovas midagi hirmuäratavat. Ema oli õhtuti õudne ja salapärane. Ühel ööl nägin ma tema toauksest väljumas ähmaselt kiirgavat, ebamäärast kuju, kelle pea oli kaela otsast ära ja hõljus tema eel nagu väike kuu. Otsekohe tekkis uus pea, mis samuti hõljudes eraldus. See protsess kordus kuus kuni seitse korda.“ *

Taolisi sündmusi Jungi elus oli arvukalt, linnulennul võib mainida Jungi isiksusi nr 1 ja nr 2, prohvetlikke nägemusi I Maailmasõja künnisel, teatud ajaperioodil mitmete pereliikmete poolt nähtud kummitusi, mis kadusid, kui Jung hakkas kirjutama teost Septem Sermones ad Mortuos jne. Ning lisaks kogu Punase raamatu kirjutamise protsess.

Jung oli avatud märkama, vaatlema ja analüüsima nö paranormaalseid juhtumeid. Roderick Main** toob oma raamatus “Breaking the Spell of Disenchantment” välja, et erinevalt parapsühholoogidest, kes tegelesid sellega, kuidas tõestada anomaalsete juhtumiste reaalsust ning kuidas neid juhtumisi seletada oli Jungi lähenemine mõnevõrra teistsugune. Samal ajal mitte eirates tõestuse ja seletamise teemat, keskendus ta küsimusele, mis on anomaalse fenomeni tähendus nii seda kogeva indiviidi jaoks kui laiemalt, ühiskonna ja kultuuri jaoks.

Jungi kaasaegne, Saksa sotsiaalteoreetik Max Weberi, pidas 1917. aasta novembris Münchenis Baieri üliõpilasseltsile loengu “Wissenshaft als Beruf” (Teadus elukutsena), milles ta esmakordselt mainis maailma tuimenemist/lummusest ilmajäämist/maagiast ilmajäämist (Entzauberung, disenchantment). Weber räägib, et varasematel aegadel uskusid inimesed jumalatesse, vaimudesse ning teistesse müstilistesse jõududesse, kelle poole nad said palvetada ja keda nad said "maagiliste vahenditega" mõjutada, et omandada teadmisi ja saavutada maailmas tulemusi. Aastatuhandete jooksul, koos "kasvava intellektualiseerimise ja ratsionaliseerimisega" ning lõpuks teaduse ja tehnoloogia arenguga, on usk nendesse salapärastesse jõududesse muutunud üha ebavajalikumaks ja vähenenud. Kuigi üksikisikutel ei pruugi tänapäeval olla oma elutingimuste kohta paremaid teadmisi kui varasematel aegadel, usuvad nad tänu empiirikale ja teaduslikule mõtteviisile, et kui nad soovivad midagi teada või teha, on seda võimalik teada või teha "tehniliste vahendite ja arvutuste" abil, ilma et peaks kasutama mingeid "salapäraseid jõude". Weberi jaoks on lummuseta tänapäeva maailm seega maailm, mis on ilma igasuguse müstikata.

Weber räägib aga ka sellest, et sellel, mida saab teada empiritsismi ja teadusliku loogikaga, on olulised piirangud. Lummuseta moodne teadus ei suuda midagi öelda väärtuste või tähenduse kohta. Lummuseta tänapäeva maailm on seega maailm, millel puudub tähendus (inherent meaning).**

Sarnaselt Weberiga rääkis ka Jung ehtsa müsteeriumi, loomupärase tähenduse ja vaimse reaalsusega seose kadumisest. Jungi arvates on sümboolse, vaimse või jumaliku aspekti puudumine põhjus, miks elu kogetakse nii sageli „kohutava, igava ja banaalsena“.***

Roderick Maini sõnul lummusest vabastatud maailmas, selle asemel et kogeda maailma isiklikult, osaluslikult ja dialoogiliselt, kogeme seda umbisikuliselt ja atomistlikult, sügava eraldatuse tundega iseenda ja teiste, aga ka iseenda ja looduse vahel. Me näeme maailma, teisi inimesi ja isegi iseennast objektidena, mida tuleb seletada mehhanistlikult ja kasutada instrumentaalselt eesmärkide saavutamiseks, millel puudub lõplik või universaalselt kokkulepitud alus. Indiviidi tasandil tekitab selline eraldatus ja objektistamine eksistentsiaalse mõttetuse ja võõrandumise tunde, mida sageli iseloomustavad ärevus, depressioon ja isegi psühhoos, koos katsetega nendest seisunditest pääseda teraapia või kultuuriliste ja käitumuslike segajate (nt sõltuvused, ületöötamine jms) abil. Sotsiaalsel, poliitilisel ja keskkonna tasandil viib teiste ja looduse objektistamine ühelt poolt bürokraatlike organisatsioonide poolt lämmatamiseni ja teiselt poolt ekspluateerivate ja kiskjalike suheteni. **

Nii on suhestumine maagia, lumma või endast suuremaga, millegagi veel, kuulutatud meie tänapäeva lummavabas maailmas ebateaduseks ning pandud sellele rumaluse, igandi või šarlatanismi märk. See on paaria, mis ei kõlba parketile.

Psühhoanalüütikutena aga teame, et see, mis on välja tõrjutud, ei kao vaid mõjutab meid varjatud kujul, muutudes sageli koletiseks, kes meie uksele koputab. Ning koletisel on palju vorme – teistele projitseeritud halvad kavatsused, hirmud, haigused, ärevus jne.

Main räägib vajadusest liikuda lummavabast maailmast taaslummastatud maailma, mis hõlmab mittedualistlikku teadvustatust, mis on osalev ja ühendav, ning milles on oluline roll nähtusel, mida Jung nimetas sünkroonsuseks.

Alustasin seda kirjatükki Jungi kummitustest ja rõhutasin, et Jungi jaoks oli paranormaalsete nähtuste puhul oluline mitte niivõrd tekkemehhanism või tõestuse olemasolu, kuivõrd selliste nähtuste tähendus. Huvitav on siiski täheldada, et Jungi arusaam parapsühholoogisest ehk paranormaalsest nähtustest arenes kogu tema elu jooksul — nähes taolisi nähtusi algselt rangelt subjektiivse reaalsusena kuid liikudes elu jooksul järjest enam psühholoogilise tõlgenduse juurest transpersonaalse ja akausaalse reaalsuse tunnustamise suunas. Küpses eas ütles ta selgesõnaliselt, et kahtleb, kas „ainult psühholoogiline lähenemine suudab nendele nähtustele õigesti/õiglaselt vastata“.

Kogunud üle viiekümne aasta psühholoogilisi kogemusi, sh läbi dialoogi Wolfgang Pauliga, kes oli Nobeli füüsikapreemia laureaat, formaliseeris Jung sünkroonsuse (umbes 1952) kui „akausaalse ühendusprintsiibi“, mida iseloomustab „psüühiliselt tingitud aja ja ruumi relatiivsus“.****

Sünkroonsus on teatud psüühilise seisundi ja ühe või mitme üksteisest sõltumatu välise sündmuse, mis näivad olevat tähenduslikult seotud hetke subjektiivse seisundiga, samaaegne ilmnemine. See hõlmab kahe või enama põhjuslikult seostamata sündmuse ajalis-ruumilist kokkusattumist, millel on sama või sarnane tähendus.

Enamus inimesi on sünkroonsusi oma elus kogenud, see võib olla näiteks mingite auto numbrikombinatsioonide nägemine, mis tundub tähenduslik, see võib olla riiulist väljakukkunud raamat, mis avaneb täpselt kohas, kus on hetke konteksti nagu rusikas silmaauku sobiv tsitaat, see võib olla ettenägev unenägu või täpselt õigel hetkel ilmnev loodusnähtus.

Jung ja Pauli lõid koos skeemi, mis selgitab sünkroonsuse kohta terviklikus maailmaküsitluses. Skeemi vertikaalteljel asub aegruumi kontiinum ning horisontaalsel on kontiinum kausaalsuse ning sünkroonsuse vahel. Väide on, et reaalsuse kõige täielikum kirjeldus hõlmab mingi fenomeni mõistmist kõiki nelja faktorit arvesse võttes: kus ning millal kõnealune sündmus aset leidis (aegruumi kontiinum) ning mis selleni viis ja mida see tähendab (kausaalsuse-sünkroonsuse kontiinum). Kui nendele küsimustele vastamine õnnestub, hoomatakse sündmust kogu selle täielikkuses.***** Mis tähendab seda, et kui ühe neljast faktorist välja jätame – antud kontekstis tähenduse, on kogu tervik kipakas ja poolik, lonkab.

Jung arvas, et sünkroonsus ehk „tähenduslik kokkusattumus“ on võimalik tänu asjaolule, et nii vaatleja kui ka seotud nähtus pärinevad lõppkokkuvõttes samast allikast, unus mundusest. Sünkroonsus on koht, kus vaim ja mateeria kohtuvad.

Kui käsitleme kummitusi (mis siinkohal olgu tinglikuks mõisteks, mis sisaldab tegelikult palju laiemat ringi nähtusi, mis justkui ratsionaalsesse, teaduslikku või lummata maailmapilti ei sobi) unus munduse ilmingutena, siis muutub oluliseks meie hoiak. Kas me neid märkame, kas võtame tõsiselt, kuidas suhestume. Paljud hirmud saavad alguse sellest, et meil puudub side oma alateadvusega ning me ei ole avatud kuulama ei oma alateadvust ega ühendilma/unus mundus sõnumeid. Me oleme ära lõiganud tähenduse ja kõnnime siin ilmas poolikult, nähes sõnumitoojates haiguse sümptomeid.

Nii võib kummitusi, luupainajaid, hirmusid, ärevust, sümptomeid, paljukirutud uhhuundust võtta kui koputusi meie ühekülgse olemise uksele, kutse ja igatsusena maailma taaslummastamiseks. Unus munduse poolt saadetud hadljatolmuna.

Kuid Main hoiatab meid ka selle eest, et me taaslummastamise asemel ei regresseeruks naiivsesse maagilisse maailma, algsesse ühtsusesse. Taaslummastumise puhul on vajalik hoida nii lummust kui teaduslikku maailmavaadet koos, isegi kui nad tunduvad kokkusobimatutena. Aga just nii on meie maailmapilt terviklik.

Main** ütleb poeetiliselt: “Inimkonna metafüüsiline ülesanne on süüdata valgust pelga olemise pimeduses ja luua üha rohkem teadvust. Sünkroonsed kogemused toetavad seda, osutades varjatud tähendusele, mis on teadvusest sõltumatu.”

Illustratsioon: Unus Mundus

Pikemalt sama kirjatükk: http://www.reflektoorium.ee/kirjatukid/jungi-kummitused-ja-meie-igatsus-lumma-jarele-pohineb-semiootika-sugiskoolis-16-11-2025-tehtud-ette

* Jung, C. G. „Mälestused, unenäod, mõtted“
** Main, R. „Breaking the Spell of Disenchantment“
*** Jung, C. G. CW 18
**** Cambray, J. „Syncronicity“
***** Stein, M. (2013) „Jungi hingeatlas“

17/10/2025

Aastakümneid on süvapsühholoogid pidanud kaitsma ideed, et unenägudel on tähendus, samal ajal kui akadeemiline unenäouurimine on nimetanud unenägusid pelgalt ajutüve juhuslike närviimpulsside kõrvalproduktiks. Allan Hobsoni „aktivatsiooni–sünteesi“ mudel, mis domineeris alates 1970. aastatest, kuulutas unenäod sisutuks müraks, millele aju annab hiljem mingi kuju.

Ometi on toimunud märkimisväärne pööre. Kaasaegne unenäouurimine kinnitab järk-järgult mitmeid Jungi hüpoteese, aastakümneid pärast seda, kui ta need esitas. Konstantin Rößler tegi Jungi 150. sünniaastapäevale pühendatud analüütilise psühholoogia kongessil, mis toimus selle aasta augustis Zürichis, ettekande, milles ta võrdleb Jungi vaadet unenägudele ning kaasaegse unenäouurimise seisukohti ning leiab, et kuigi unenäouuringute lähtepunktiks oli paljuski psühhoanalüütiliste seisukohtade kummutamine, on tänaseks arusaamad unenägude olemusest ning funktsioonist märkimisväärselt ühtlustunud.
Rößler räägib, et viimase 120 aasta unenäokäsitused on kõikunud kahe äärmuse vahel: ühelt poolt Freudi põhjuslik vaade, mille järgi igal unenäol on dekodeeritav alateadlik sõnum, ja teiselt poolt Hobsoni paradigma, mille järgi unenäod on tähendusetud une epifenomenid, kus pole midagi tõlgendada. Jung paikneb kusagil vahepeal: selgelt tähenduse poolel, ent kaugel põhjuslikust ideest, et unenägude kohta saab esitada objektiivselt kehtivaid üldväiteid. Tema jaoks avaneb unenäo tähendus pigem spetsiifilise subjektiivse kogemusena indiviidi jaoks ja pealegi toimub see kahepoolses, võrdsel positsioonil olevate partnerite vahelises suhtes. See protsess ei toetu tõlgenduste kataloogile ega ühe osapoole ülemteadmisele.

Uuemad neuroteaduslikud leiud näivad kinnitavat nüüd seda, mida Jung juba ligi sajand tagasi välja pakkus: unenägude ja ärkveloleku teadvus pole eraldiseisvad, vaid moodustavad ühtse voolu. Samuti toetab järjest enam teadlasi arusaama, et unenäos toimub emotsioonide töötluse ja psüühilise tasakaalu taastamise protsess. Kui unenäos toimub kogemuse emotsionaalne töötlus, on loogiline seda rakendada diagnostikas ja teraapias. Nii saab unenäotöö esile tuua loovaid aspekte, tugevdades uusi teadvusseisundeid ja aidates meil väljuda komplekside kordusringidest.

Rößler jutustab ka loo bioloog Monica Gaglianost, kes elab ja töötab Austraalias, mis tema sõnul võiks illustreerida laiemat konteksti. Monica Gagliano oli algselt merebioloog ja uuris Suurt Vallrahu. Ta sukeldus iga päev kindlasse kohta, et jälgida kalade, korallide ja teiste mereolendite biotoopi. Aja jooksul õppis ta eristama üksikuid kalu ning kalad harjusid temaga sedavõrd, et lähenesid ja lasid end kätte võtta. Nii kestis see nädalaid. Projekti viimasel päeval oli tal ülesanne kõik need olendid kinni püüda, et need teadustöö jaoks hukata ja lahata. Kuid sel päeval ei olnud ühtki tuttavat kala kohal. Kõik olid kadunud. Ta oli merepõhjas üksi.

See jättis Monicale sügava jälje. Kuidas võis olla, et pärast nädalaid paradiislikku kohtumist nende isenditega kadusid nad täpselt sel päeval, mil ta tuli teise kavatsusega, teise teadliku hoiakuga? Ta järeldas, et tema ja nende olendite vahel pidi olema mingi seni tajumata seos - omamoodi seotuse mõõde. Teadvuse dimensioon, mis kandus merepõhja olenditeni ja „andis neile teada“ Gagliano muutunud hoiaku ja kavatsuse. Võiks postuleerida isegi liikidevahelise kollektiivse alateadvuse tasandi. Või oli see lihtsalt juhus? Või reetsid muutunud hoiaku tema liigutused, mis võimaldas mereolenditel hoiakumuutust tajuda? See jääb spekulatsiooniks. Igatahes oli see päev, mil Monica Gagliano otsustas loobuda merebioloogi karjäärist ja pühenduda taimedele. Mitte lihtsalt taimedele, vaid ideele, et kõigil elusolenditel on teadvus. Oma hoolikates ja taimede suhtes lugupidavates katsetes avastas ta vegetatiivsete eluvormide kohta üllatavaid asju - nii, et lugeja tunneb aukartust ja hakkab tajuma teadvuse ideed isegi taimedes. Esmapilgul tundub see ebateaduslik, kuid kõik lähtub empiirilistest vaatlustest.

Rößler toob selle näite, et illustreerida toimunud muutust. Kui 20. sajandi alguses küsiti meie valdkonnas Freudist lähtudes: mis on alateadvus?, siis 21. sajandil näib küsimus olevat: mis on teadvus? Ja see küsimus ei puuduta enam ainult psühholoogiat, vaid kõlab jõuliselt filosoofias, tehisintellekti arenduses ning kliimakriisi arutelus.

Artikkel tervikuna on siin:https://www.junganalyys.ee/_files/ugd/e4db49_4616f49c86c74755850d4a8ecd624de9.pdf

Illustratsioon: . 4. sajandist eKr Zhuang Zi sulest pärineva taoistliku mõtiskluse illustratsioon

09/08/2025

Paari nädala eest tähistas Jung oma 150. sünniaastapäeva. Või noh, temal oli sünniaastapäev ja inimesed, keda tema ideed on kõnetanud, tähistasid:).

Võib-olla ongi paslik sel puhul küsida, mis on see, mis inimesi jungiaanliku mõtteviisi juures köidab. Olen kohanud inimesi, kelle tähelepanu jõudis Jungi juurde, vaadates filmi „ A Dangerous Method“ sadomasohõngulisi stseene (mis, olgu öeldud, on filmitegijate loominguline fantaasia ja mis omal ajal nii mõndagi jungiaani häiris), on neid, kes on selle emapiimaga kaasa saanud kuid nii või naa on enamik meist ühel või teisel moel tundnud äratundmist väga sügaval ja isiklikul tasandil.

Kui üritada kokku võtta nii Eesti kui välismaiste analüütikute ning ka jungiaanlike kursuste õpilaste ning analüüsiklientide ütlusi, siis võiks välja tuua, et neid, keda Jung kõnetab, köidab avar ning rikas maailmanägemine, mis võimaldab ratsionaalse ja teadusliku maailmavaate kõrval oluliseks pidada ka religioosset, müstilist ning sümboolset ning ammutada sellest tähendust oma isikliku elu mõistmiseks ja juhtimiseks. Tsiteerin siinkohal üht Eesti esimese põlvkonna analüütikut, kes ütleb nii: „Mis mind jungiaanluse juures köidab? Ikka see töö alateadliku, sümboolse ja arhetüüpse materjaliga. Tunnetuslikult on sümbol minu jaoks nagu avara ja põhjatu reservuaari kaas. Istub täpselt ja tihedalt ja võib-olla isegi õhukindlalt paigas. Näpid natuke servadest või lihtsalt puudutad ja hakkabki sisu avanema. Vahest vurtsuga vahest hillitsevalt. Nii või teisiti on see meelierutav protsess. Avanevad kultuuriti erinevad kihistused ja nende tähendused, millest eristuvad mõned või vahest ainult üks aspekt, mille klient (see käib minu kohta ka) ära tunneb ja oma loos sellele leiule ruumi teeb. Järgmine kord, rääkides oma lugu, istub see leid juba kindlalt tema loos, nagu oleks seal kogu aeg olnud! Aga lugu...see on saanud tummisem! Minu arvates võimaldab sümbolitöö kogeda kõige ehedamalt meeleruumi avardumist. Vahest on see näha ka väliselt - sinu vastas istuva inimese silmad lähevad suureks (silmad avanevad).”

Raamatus „How and Why We Still Read Jung : Personal and Professional Reflections” räägivad aga tuntud jungiaanid oma lugusid. Näiteks Thomas B. Kirsch kirjutab, et kasvades üles kahe jungiaanliku analüütiku peres, oli Jung tema kodus „suurem kui elu“. Kujuta ette, et su isa ütleb: „Inimesed loevad Jungi ja hindavad teda veel rohkem 50 aasta pärast!“ — ja sa elad selle ennustuse sees, vaikselt, aastakümneid.

Kirschi puhul mängis tema ema keskset rolli Thomase esimeses tõsises kokkupuutes Jungi töödega, kinkides talle 17aastaseks saades sissejuhatava raamatu ja korraldades reisi Euroopasse, mis avas talle uue kultuurilise konteksti.

Kirsch kohtus ka isiklikult Jungiga. Kirsch kirjeldab Jungi „vaikset tarkust“ ja „sügavat perspektiivi“, mis jättis temasse jälje, mis kujundas nii tema isiklikku kui ka professionaalset arengut.
Selline taust aga tekitas ka vastupanu ja protesti, mis lõpuks viisid tasakaalustatuma ning isiklikuma suhtumiseni Jungi ja tema ideedesse.

Samas David Tacey jaoks oli oluline konks Jungi suhtumine religioossusesse. Noore mehena jäi ta oma lapsepõlve usu ja õe jõulise ateismi vahele ning tal oli sellega raske toime tulla. Jungi tekst „Two Kinds of Thinking“ pakkus talle „viisi, kuidas minna edasi uskumise ja mitteuskumise dilemmast“, nähes religioosset keelt kui müütilist või fantaasiapõhist mõtlemist, mitte sõna-sõnalist tõde.

Stanton Marlan räägib samas raamatus, et loeb Jungi „daimonlikult“, mis tema jaoks tähendab „oma akadeemilise ego kõrvale jätmist ja lubamist end kanda fiktsioonidest ning haarata arhetüüpsest kirest – omamoodi hullusest, mis avab maagilise seikluse stseeni“.

Marlan meenutab oma esimest külastust Jungi majja Zürichis, kus ta tundis tugevat soovi luua vaimne ühendus Jungiga. Selle ühenduse materialiseerimiseks ja tükikese sellest koju kaasa võtmiseks korjas ta mõned kivid Jungi maja ümbrusest. Ühe kivi asetas ta oma kirjutuslauale, teised klaasanumasse. Tema jaoks sümboliseerisid need kivid „erilist sidet Jungiga“ ja „müstilist osalust“, tugevdades tunnet ühtsusest Jungiga. Ta tundis end erilise ja tõstetuna.

Kuid nii nagu Jung kirjeldab, vajab ühekülgne hoiak kompenseerimist. Stanton Marlan räägib, kuidas vajalik „alandus“ tuligi unenäo kujul. Unenäos seisab Marlan Jungi maja külgukse juures, igatsedes meeleheitlikult midagi Jungile kuuluvat, mida koju kaasa võtta. Ta koputab, ja Emma Jung tuleb uksele. Marlan selgitab oma imetlust Emma abikaasa vastu ja palub, kas ta võiks talle midagi anda. Emma läheb tuppa ja naaseb, asetades paari Jungi kingi tema ette. Marlan astub neisse elevusega, kuid avastab, et need on selgelt liiga suured. Marlani esmane reaktsioon oli alandatuse tunne. Kuid aja jooksul sai talle selgeks unenäo mõte: „Jungi kingad ei olnud mulle mõeldud.“ See taipamine oli tema jaoks määrava tähtsusega, et mõista oma probleemi Jungiga samastumises — see tähendab, et lihtne identifitseerumine Jungiga ei olnud viis, kuidas järgida seda, mida Jungi vaim tema hinges avas. See kogemus kinnitas Marlanile, et tema sügav suhestumine Jungiga ei seisne pelgalt Jungi teekonnaga samastumises, vaid aktiivses suhestumises omaenda psüühika sügavustega ja sisemiste fiktsioonidega. See tähendab, et tuleb loobuda pelgast jäljendamisest, et võimaldada tähenduse unikaalset ja isiklikku avanemist.

Ilmselt võiks see viimane arusaam olla meie kõigi jaoks lähtepunkt — mitte lihtsalt võtta üle, vaid avastada ja väljendada seda, mida Jung meie hinges avab.

Pildiks sai seekord valitud üks lõbusama moega Jung.

06/04/2025

Hiljuti jooksis kinodes Eva Kübara dokumentaalfilm „Minu kallimad“, mis vaatleb polüamoorseid suhteid. Sellega seoses tasuks ehk visata pilk hiljuti ilmunud Griorgio Tricarico artiklile*, milles ta käsitleb polüamooriat läbi jungiaanliku prisma, eelkõige individuatsiooniprotsessist lähtudes. Alltoodud mõtted pärinevadki nimetatud artiklist ning kui isiklik polüamoorne kogemus puudub, pakub „Minu kallimad“ mõningast võimalust Tricarico ideid päriselus ette kujutada.

Individuatsioon on analüütilise psühholoogia üks kesksematest mõistetest, mille sisuks on inimese elukestev teekond iseendaks saamise suunas, see on protsess, mille käigus inimene avastab, integreerib ja väljendab oma tõelist, ainulaadset olemust. Tricarico alustab oma artiklit viitega Jungile, kes teoses “The Psychology of the Transference”** ütles, et: „Individuatsioonil on kaks peamist aspekti: esiteks on see sisemine ja subjektiivne integratsiooniprotsess ning teiseks samavõrd vältimatu objektiivsete suhete protsess“.

Individuatsiooni relatsiooniline aspekt peitub juba Jungi seisukohas, et see protsess on dialoog ja konfrontatsioon (ehk suhe) ego ja erinevate teadvustamata elementide vahel. Neid elemente võib kohata otse — unenägudes, fantaasiates, somaatilistes ja psüühilistes sümptomites — või kaudselt, projitseerituna teistele inimestele, nagu näiteks terapeut analüüsi käigus, partner, sõber, õpetaja, mentor, tähendusrikas isik jne. Relatsiooniline aspekt hõlmab lisaks ka tegelikke kohtumisi välises maailmas: inimestega, ideedega, kultuuriliste artefaktidega ning sündmustega. Individuatsioon ei toimu kunagi tühjuses: see viitab alati Sinale/Teisele, olgu see siis sisemine või väline protsess.

Individuatsiooniprotsessi läbimiseks on vaja piisavalt arenenud ja stabiilset ego, ego, mis on võimeline avanema Teisele, Sinule. See nõuab ego, mida selline kohtumine ei hävita, mis ei killustu ega vaja enda kaitsmist Teise hooletusse jätmise või kuritarvitamise näol. Individuatsiooniprotsess nõuab ego, mis on piisavalt tugev, et tegelikult ja päriselt suhtesse astuda (vs olla suhtes enda projektsioonide, fantaasiate ja hirmudega).

Kuigi Jung nägi individuatsiooni teise elupoole protsessina, on hilisemad autorid siiski jõudnud üksmeelele, et alustalad individuatsiooniprotsessiks pannakse beebi elu alguses. Lapse subjektiivsus ilmneb esmaselt suhetes (piisavalt heade) hooldajatega, mille kaudu nad tunnevad, et neil on õigus eksisteerida, sest nad on valideeritud ja armastatud.
Seega on individuatsioon oma esimesel sammul – st ego ja teadvuse tekkimisel – sügavalt põimunud armastusega. Siinkohal toob Tricarico sisse feministliku teoreetiku ja kirjaniku bell hooksi armastuse definitsiooni***, kes rõhutab, et "sõna armastus on kõige sagedamini defineeritud nimisõnana", ja pakub, et "me kõik armastaksime paremini, kui kasutaksime seda tegusõnana". Nii kutsub hooks meid lülituma ideelt armastusest kui sisemisest tundest (mida ma enda sees teise inimese vastu tunnen) ideele armastusest kui tegevusest, kavatsusest, tahteaktist - mida ma otsustan selle inimese heaks teha.

Armastuse kui sisetunde definitsioonilt armastuse kui tegevuse määratlusele üleminek (mida me otsustame teha, et toetada nii teise kui ka enda kasvu) toob endaga kaasa selle, et armastus ja väärkohtlemine ei saa eksisteerida koos. On lugematu hulk näiteid vanematest ja armastajatest, kes käituvad inimeste suhtes, keda nad väidetavalt armastavad, kuritarvitavalt, manipuleerivalt, vägivaldselt, omastavalt ja halvustavalt. See juhtub hooksi sõnul just seetõttu, et nad keskenduvad peamiselt sellele, mida nad tunnevad (või väidavad, et tunnevad) enda sees, jättes kõrvale, et nende tegevus on de facto kuritarvitamine ja vägivald/piiride rikkumine, mis piirab teise kasvu (mida sageli tajutakse ohuna iseendale). hooks tuletab meile kurvalt meelde, et enamik psühholoogiliselt ja/või füüsiliselt väärkoheldud laste vanemad on lastele õpetanud, et armastus võib eksisteerida koos väärkohtlemisega. Ja äärmuslikel juhtudel on see väärkohtlemine armastuse väljendus.

Suhted, olgu need siis lühiajalised või pikaajalised, kujutavad endast äärmiselt väärtuslikku valdkonda individuatsiooniprotsessis, kus teadvustamata materjal saab esile kerkida ja nähtavaks muutuda: iga partner panustab suhtevälja teadvustatud, osaliselt teadvustatud ja teadvustamata elementidega, sealhulgas kollektiivsete normidega, mille nad on omaks võtnud üldisest kultuurist (nt religioossed süsteemid, spetsiifilistest subkultuuridest jne). Samuti võetakse kaasa kompleksid, kiindumusprobleemid ja põlvkondadeülesed dünaamikad.

Pärast esialgset armumise faasi, kus armunud ollakse eelkõige iseenda projektsiooni, saabub suhtes etapp, kus esialgsed projektsioonid hakkavad lahtuma ning muutub võimalikuks teiseteise nägemine. Kuid ka siis on mõlemal partneril kaasas seljakotitäis ülalnimetatud elemente, mis aja jooksul seljakotist välja laotatakse, enamasti üsna teadvustamatult. Kõigi nende elementide kokkupõrge meie psüühilisel maastikul väljendab transformatsiooni vajadust ja ka meie vastupanu sellele: paarisuhteid võib pidada selle kokkupõrke sümptomiks.
See etapp võib olla suhtes väga väljakutseid pakkuv, kuid samas ülimalt väärtuslik, kuna annab võimaluse projektsioonidest teadlikuks saada ning need teiselt maha võtta. Tavaliselt on see siiski valus faas, mida kogetakse süütuse kaotamisena või reetmisena: meie vajaduste, ootuste ja unistuste, nii teadlike kui ka alateadlike, reetmine. Teise erinevusest tingitud reetmine viib meid uude kohta, kus me võime õppida seda erinevust taluma ning lahendama sellest tulenevaid vältimatuid konflikte ja teiseks, kus saame valgust heita oma projektsioonidele, kompleksidele ja alateadlikele vajadustele, mille täitmist olime varem nõudnud. See on sügav eneseavastustöö, mis järgneb ülalmainitud reetmise kogemusele. Kuid nagu enese tundmaõppimise kogemus sageli, on selline pettumuse faas tavaliselt valus ja ebameeldiv, mistõttu võib juhtuda, et me hiilime sellest kõrvale. Inimesed seisavad sel hetkel ristteel individuatiivse tee ja antiindividuatiivse tee vahel: nad võivad otsustada alustada eneseavastamise protsessi või proovida seda vältida.

Lihtsaim viis vältida reetmist ja valu, mis on seotud nö tõe avastamisega, on lihtsalt lahku minna, olles täiesti kindel, et teine ei olnud "õige". Teist saab nüüd devalveerida, alandada või isegi demoniseerida, see on vajalik eeltingimus eraldumiseks ja Teise kõrvaleheitmiseks. Seda tehes saab säilitada kõik oma projektsioonid (nii teadlikud kui ka alateadlikud) ja olla valmis uuesti projitseerima järgmisele partnerile. See võib viia lõputule suhete seeriale, mis on alati sama kogemus (st omaenda "värvide" ekraanile projitseerimise ja nende armastamise kogemus).

Ilmselgelt on juhtumeid, mille puhul lahkuminek on väga tark tegu, kuid siiski peaksime hoolikalt uurima oma projektsioone, enne kui järeldame, et tõsised probleemid olid lihtsalt teisel.

Teine viis kogetud valusa pettumuse vältimiseks on seda eitada ja vägivaldselt kaitsta oma projektsioone: teine peab olema selline nagu mina tahan ja täitma nii minu teadlikud kui ennekõike alateadlikud vajadused. Oma äärmuslikes vormides võib see valik viia olukorrani, kus kontroll, omandihimu, armukadedus, süüdistamine ja manipulatsioonid on igapäevalu põhiosa. Vähem ekstreemsemates vormides on see valik vägagi levinud. On hämmastav, ütleb Tricarico, kui paljud inimesed nimetaksid seda stsenaariumi "armastuseks", kuid nagu mainitud, tuleb see sellest, et armastust peetakse tundeks, mida inimene tunneb enda sees, mitte aga tegelikult sooritatud teoks.

Need kaks reaktsiooni on tavaliselt kõige levinumad viisid, kuidas inimesed väldivad valusa enese tundmaõppimise läve ületamist. Ego nõrkust võib vaadelda sellise vältimise tõukejõuna, kuna olukord võib tunduda ohtliku väljakutsena, kus ollakse sunnitud tunnistama sisemisi probleeme, komplekse, varju aspekte, traumasid jne.

Individuatsiooniteele asumiseks peaks ego olema piisavalt maandatud, kindel ja sidus, suutma taluda teadvustamata vajaduste ja komplekside äratundmisest tekkivat frustratsiooni ja valu.

Kui mõlemad partnerid suudavad oma projektsioonid, vähemalt osaliselt, tagasi võtta ja need läbi töötada, võib suhe liikuda kolmandasse etappi, kus paarisuhtest võib saada transformatsiooni kasvulava. Et lasta sellel tantsul voolata, peaks Tricarico sõnul ego integreerima reetmise (oma väärtuste, vaadete, ootuste, vajaduste) kogemuse, seadma kahtluse alla muuhulgas kollektiivsed raamid paarisuhte kohta, millega ta varem nõustus, ja alistuma suurematele protsessidele, mis on osaliselt või täielikult tema kontrolli alt väljas.

Kui kaks inimest kohtuvad ja alustavad suhet, olenemata sellest, millises vormis see on, pole neil mitte ainult võimalus õppida tundma teist inimest, vaid – mis veelgi tähtsam – neil on äärmiselt väärtuslik võimalus süvendada oma teadmisi ja arusaamist iseendast.

Kogu paarisuhte rõhuasetust võib aga õigustatult pidada mononormatiivsest vaatenurgast tugevalt läbiimbunuks, jätkab Tricarico, tegelikult ei piirdu armastava pilguga suhe sugugi monogaamse suhte piiridega, pigem vastupidi.

Mononormatiivsus on läbipaistev vesi, milles me kõik ujume. Monogaamset suhet peetakse suhte loomulikuks vormiks, mille poole me kõik peaksime püüdlema; sellega seotud tavalised omadussõnad on "pühendunud", "vastutustundlik", "tõsine", "küps" ja "tõeline". Mononormatiivsed narratiivid on kõikjal meedias, filmides, täiskasvanutele ja lastele mõeldud raamatutes, lugudes, muinasjuttudes, stsenaariumides, luuletustes, lauludes ja psühholoogilistes teooriates ning kordavad vääramatult, et monogaamne suhe on kõige soovitavam eesmärk ning (moraalselt õige) tee õnneni jõudmiseks. Mittemonogaamiat kujutatakse ebamoraalse, ebaloomuliku, ebasoovitava või potentsiaalselt ohtlikuna. Tegelikult näitavad näiteks USA-s tehtud anonüümsed uuringud, et püsiv protsent inimestest (30–60% meeste ja 20–50% naiste seas) petab oma partnereid: sisuliselt toetavad paljud inimesed persona tasandil monogaamiat, praktiseerides samal ajal de facto salajast (ja ebaeetilist) mittemonogaamiat.

Väga levinud eelarvamus puudutab ideed, et suhtes peaks indiviid ohverdama oma soovid teiste heaks ja pühenduma korraga ühele ja ainult ühele inimesele (sarimonogaamia). Seksuaalsete ja romantiliste soovide enesepiiramist ja välistamist teiste suhtes pakutakse sageli, kui mitte alati, partnerile kaudse nõudega, et nemad peavad sama tegema. Ohverduse asemel sarnaneb see rohkem vastastikuse kontrolli paktiga üksteise üle eksklusiivsusel/tõrjumisel põhineva suhte kontekstis. Selleks, et vältida lahkuminekuhirmu ja võimalikku hülgamisvalu, peab iga partner ihaldama, kohtlema ja “armastama” ainult teist partnerit, vältides riski tunda teiste inimeste vastu tõmmet ja armastada.

Mis siis, kui tõeline ohver oleks ego ohver, omandihimu ohver teise inimese suhtes, et loobuda oma eksklusiivsusnõuetest, mis põhinevad peamiselt ebakindlatel kiindumusvajadustel? Millist ohvrit võiks pidada individueerunumaks, kas meie soovide paljususe ohverdamist või ohvrit, et pidada teist objektiks, mida omada ja kasutada vastavalt oma vajadustele, küsib Tricarico.

Kreeka sõnast poly (paljud) ja ladinakeelsest sõnast amor (armastus) kombineeritud sõna polüamooria viitab rohkem kui ühe inimese armastamisele korraga sellises kokkuleppes, kus iga kaasatud partner on teadlik ja nõustub. Polüamooria ei tähenda pelgalt mitme seksuaalpartneri omamist, tegelikult saab polüamooriat praktiseerida ka aseksuaalselt.

Polüamooria võib olla ülimalt raske, kui ühel või mõlemal partneril on ebakindel kiindumusstiil ja kui on varakult tekkinud suhtetraumad, kuid monogaamia valimine omakorda ei garanteeri, et just need traumad ja kiindumusstiilid ei muutu pikemas perspektiivis valusateks takistusteks paari teel.

Polüamooria on suhteraamistik, milles suhe ei ole üles ehitatud eraldatuse väljatõrjumisele, eksklusiivsele kiindumusele, kaassõltuvusele ega ideele, et armastus on piiratud.

Teadlikult valitud ja hoolikalt uuritud monogaamne suhe võib olla tõeliselt väärtuslik konteiner individuatsiooni arendamiseks, kuid monogaamia seab alati piiri - partneri arengut julgustatakse, toetatakse ja võimaldatakse ainult seni, kuni meie ainsaks olemise turvalisus on kaitstud. Polüamooria seevastu selliseid piire ei sea. Veelgi enam, polüamooria esitab väljakutseid, millest monogaamia tavaliselt mööda hiilib - kui suhe ei põhine seksuaalsel ja emotsionaalsel eksklusiivsusel, siis millele saab see tugineda? Mis on need tugisambad, millele saab suhte üles ehitada? Ja sealt edasi, kuidas saavad partnerid tunda end erilise ja väärtuslikuna, ilma et nad oleksid ainsad? Vastused sellistele küsimustele nõuavad tohutut võimet ennast ja teisi kuulata, avatud suhtlemist ja sügavat eneseanalüüsi.

Meile teadaolevalt saab filmi „Minu kallimad“ vaadata veel:
9. aprillil kell 20:00 Tartu Elektriteatris
10. aprillil kell 14:45 Tartus Apollo kinos Lõunakeskuses
14. aprillil kell 20:15 Tartu Elektriteatris
Lisaks jõuab film ka väiksematesse kinodesse üle Eesti, saab vaadata Kinokoja lehelt jooksvalt seansiaegu
https://kinokoda.kinobuss.ee/film?id=1067

* Tricarico, G. (2025), „Individuation and Polyamory“ raamatus „Contemporary Voices on Individuation: C. G. Jung’s Legacy for the Modern World“ ed by Giorgio Tricarico
** Jung C., G. „The Psychology of the Transference“, 1945, lk 234
*** hooks, b. (2018). „All About Love: New Visions.“