02/10/2026
Jagame meie liikme Piret Pallase muljeid IFLA konverentsilt 🌐
„Riia IFLA Europe konverents „Landscape in Transition“ oli minu esimene rahvusvaheline erialakonverents. Konverents algas väljasõiduga Läti rannikule, mis tundus meile, eestlastele, üsna kodune, kuid suvelõpusoojas päikeses mere ääres jalutada oli ikkagi väga mõnus. 🍽️ Kohalik lõunasöök lõhest ja heeringast oli meile tuttav, mõnele teisele osalejale tuli aga kala supi sees täieliku üllatusena…
🪄 Järgmised kaks päeva veetsime Riia ajaloolises kinos Splendid Palace. Hoone ja nõukogudeaegse juurdeehituse vahele rajatud ajutine lopsakas sisehoov ning kino rikkalik interjöör lõid konverentsile erilise õhkkonna. Ettekannete keskmes olid maastikes toimuvad muutused. Kui Eestis on suvi olnud vihmane, siis mujal Euroopas otsitakse lahendusi süvenevale kuumusele. Barcelona ja Viini näited rõhutasid vajadust siduda haljastus, liikumine, sademevesi ja avalik ruum tervikuks, kuigi sageli piiravad lahenduste elluviimist raha ja poliitilised otsused.🧑⚖️
🚧 Éric Alonzo ettekandest jäi meelde Le Corbusier’ 1929. aasta üleskutse: „The ‘corridor street’ must be destroyed!“ Tema silmis oli tihedate majaridadega piiratud tänav autorohkesse tulevikku sobimatu. Peaaegu sada aastat hiljem püüame taastada tänavat kui inimliku mõõtmega avalikku ruumi. Tänavahaljastus ei tohiks olla taristu dekoratsioon, vaid peaks toimima ise linnataristuna — juhtima sademevett, pakkuma varju, lisama elurikkust jms.
🧩 Olen kuulanud palju ettekandeid mänguväljakutest ja ka nüüd osalesin sellel paralleelsessioonil, et teada saada, kas midagi on muutunud, aga endiselt on tendents looduslähedus, mida küll piiravad erinevad regulatsioonid. 🌳❌ Üllatav oli näide, kus mänguväljaku äärde ei lubatud puid istutada, sest laps võib ronides kukkuda väljapoole turvaala. Samal ajal vajavad mängualad järjest rohkem just puude pakutavat varju, sest kummikatend muutub päikese käes väga kuumaks.
🥒 Tim Watermani ettekanne „Landscape is in Everything“ tuletas meelde, et maastik on kõikjal, soovitan lugeda tema esseed "The Global Cucumber". Samuti tema võrdlus arhitektuurist kui autoriteetsest valgest mehest ning maastiku- ja sisearhitektuurist kui vähem väärtustatud mittevalgest naisest pani küsima, miks peetakse hoonet endiselt tähtsamaks kui ruumi selle sees ja ümber.
🚴 Eriti tore oli näha konverentsi ekraanil ka Tähtvere tänavat (Tartu esimest jalgrattatänavat), mille projekteerimisel osalesin koostöös AS Infragate Eestiga. Aitäh, Toomas!
🔑 Minu jaoks jäi konverentsilt kõige tugevamalt kõlama mõte, et maastik ei ole taristu ümber paiknev dekoratsioon, vaid toimib ise taristuna. Haljastust, liikumist, sademevett ja avalikku ruumi tuleb käsitleda ühe tervikuna. Nii saab tänavaruum aidata leevendada kuumust, juhtida sademevett, toetada elurikkust ning pakkuda inimestele meeldivamat ja turvalisemat keskkonda. Konverentsil saadud teadmisi tänavaruumi, kliimakohanemise, sademevee, haljastuse ja avaliku ruumi terviklikust kavandamisest püüan rakendada oma igapäevases projekteerimispraktikas.
👀 Lõpetuseks – koridorivestlustes kerkis ka küsimus, kas Eesti vajaks riigimaastikuarhitekti? Arvestades praeguseid muutusi, võiks aeg selleks olla ideaalne.”
Aitäh, Piret! 👏
📸 Fotod: Kristaps Hercs
