08/03/2026
Teie ees on kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiate näitekirjanduse kategooria nominentide tutvustused!
🌟 Mehis Pihla, „Rahamaa“ ja „Ükskord Liibanonis“
Raha ei voola siin kupüüridena, vaid kihiseva hämarusena, mis rullub lahti mööda suusakuurortide läikivaid nõlvu ning imbub ratastega kohvritesse, mis kolisevad salamahti läbi avaruste, kus kõik on võimalik ja miski pole päriselt aus ega puhas. Noore mehe sammud, oligarhide külmad käed, läikivad lauad ja hääled, mis lubavad liiga palju…
Ja siis, teises ajas, teises tolmus, leitakse kraavist seitse jalgratast – sellest piisab, et maailm muutuks ühtaegu liiga kaugeks ja liigagi lähedaseks. Pantvangikriisi varjudes kõnnivad otsustajad mööda õhukest joont, kus hirm ja lootus vahelduvad nagu vilkuvad tuled.
Mis on inimese väärtus maailmas, kus jõud ja juhus teevad otsuseid kiiremini kui südamelöök?
(Anu Tonts)
🌟 Erki Aule, „Ellujäämise tõenäosus“
Tsitaat näidendist:
JOHANNES: „Minu elu on olnud pidev töö ja kahjuks suure osa selle töö viljadest on saanud oma käsutusse maailma kõige inimvihkajalikum riik, kes on teinud oma riigikorrast religiooni, võttes inimestelt ära tõelise usu ja sellega kõige tähtsama osa inimesest endast – headuse.“
Erki Aule „Ellujäämise tõenäosus“ on mitmekihiline ja haarav näidend Johannes Hindist – mehest, kelle mõistus ulatus oma ajast ette, kuid kelle elu jäi aja hammasrataste vahele.
(Anu Tonts)
🌟 Piret Jaaks, „Lõpp“
Mis meist jääb alles teiste inimeste sisse, kui meid endid enam ei ole? See on üks neist lugudest, mida räägitakse justkui ukse vahelt, sosinal, mõnikord ainult pilguga. Surma lävel tajume ehk ausamalt, mis on jäänud ütlemata ja kellele oleme olnud olulised. Piret Jaaksi näidend ei anna meie küsimustele vastuseid, vaid kuulab – ning selles kuulamises on kummaline rahu.
„Lõpp“ on lugu sellest, millest me kõik mõtleme, aga enamasti ei räägi.
(Anu Tonts)
🌟 Urmas Vadi, „Sada grammi taevasina“
/…/ …Naine avab oma ridiküli, sealt seest hakkab paistma kollane valgus, õrnalt võtab naine kotist sidruni ja paneb lõikelauale. Mees võtab noa ja lõikab sidrunist õhukese viilu, võtab selle sõrmede vahele ja tõstab naise huulteni, naine avab suu, mees paneb talle sidruniviilu suhu. Siis lõikab naine sidrunist viilu ja ulatab mehele, nad söövad ja maitsevad neid viile pikalt ja mõnuga nagu salaarmastust. Siis pesevad nad lõikelaua ja noa ning asetavad oma kohtadele tagasi ja lahkuvad.
NAINE: Ära kellelegi ütle, mis me teineteiselt saime.
Tuled kustuvad ja nende kõhud hakkavad helendama, nagu oleksid nad kahe peale terve päikese ära söönud.
Aja labürindis eksleb Artur Alliksaar, kelle ümber kuhjub eluproosa ja -poeesia. Urmas Vadi seisab kusagil sealsamas ja mõtleb mõnusalt muiates: mis pole keelatud, on lubatud.
(Anu Tonts)
🌟 Margus Kasterpalu, „Siuru sügis“
Kui kevade viimne helk on kadunud ja suvi lõppenud, tuleb rääkida sellest, mis sai edasi: sõprusest, mis katkes, luulest, mis vaikis, ja sügisest, mis kahjuks ei tulnudki kuldne. Siurulaste hääled kõlavad selles näidendis meie ühise mälu, aga ka hoiatusena, neis on ühtaegu hellust ja halastamatu aja löödud mõrasid, sest need, kes kord laulsid sirelitest, lõppematutest sukkadest ja kirgede kevadest, pidid hiljem seisma okupatsioonide, valikute ja sisemiste murenemiste ees.
Margus Kasterpalu „Siuru sügis“ on ühtaegu nii kummardus kui ka küsimus. Ta laseb minevikul kõneleda ning tuletab meelde, kui habras on vabadus ja kui püsiv on inimese vajadus ilu järele ka siis, kui maailm tema ümber tumeneb.
(Anu Tonts)
🌟 Paavo Piik, „Sammud“
Nagu heal tasemel näidendile kohane, on Paavo Piigi „Sammud“ ühelt poolt korralik alustekst, mille põhjal valmis 2023. aasta kevadel Eesti Draamateatri egiidi all Tallinna vanalinnas ja selle lähiümbruses nauditav rännaklavastus (lavastaja Mari-Liis Lill), ent samas on see tekst mõnuga loetav ka kirjandusteosena. Võimalik, et kahe tegelase linnaruumis uitamiste ja nende fiktiivse suhteloo jälgimine oma mõttearenduste ja vaimukate vahesähvatustega pakubki lugedes kujutlusvõimele isegi rohkem kui konkreetsesse lavastuslikku vormi valatult.
(Tambet Kaugema)
