14/06/2026
Ühe gümnaasiumi küpsed viljad. Jagame teiega meie teise lennu tagasivaateid kooliteele:
Kolm möödunud aastat on tagasivaates kulgenud soojusvines ja tänulikkuse tähe all. Püha Johannese Koolis õppimine on andnud mu elule uued kõrgused ja laiused ning mõjutanud minu maailma tajumise ja talumise võimet.
PJK-s õppides olen aru saanud kogukonna olulisusest. See on midagi, mille peale iga päev ei mõtle, kuid hetkedel, kui on vaja mingil kujul lootust ja lohutust, mõistad, et sa pole üksi ja su ümber on toetavad inimesed. Olen tajunud siin kasvades, milline jõud on koostööl ja kui väärtuslik on igaühe isiklik pingutus millegi suurema õnnestumiseks. Me lihvime kõik üksteise nurki ja olen aru saanud, et vahel peab enda tahtmised ohverdama koos millegi saavutamise nimel.
Püha Johannese Koolis õpinguid lõpetades saan selgelt ja teravalt aru, et olen õnnelik ja rikas inimene. Olen leidnud endale sõbrad ja mõjutajad kogu eluks ning mind kannustab elamisjulgus ja janu! Loodan ühel päeval minule osaks saanud hoidmise ja armastuse vääriline olla.
Olen gümnaasiumis veedetud aastatega arenenud ja muutunud palju ja olen väga õnnelik, et mind on sellel teekonnal mõjutanud just PJK keskkond. Tänu sellele olen saanud sirguda innustavas ja turvalises kohas, kus tunnen, et olen hoitud. Siin on fookuses olnud teadmiste kõrval kasvamine inimeseks. Hariduskonverentsil 10. klassi sügisel räägiti kaemuspedagoogikast kui mõistmise pedagoogikast. Olen selgelt tundnud, et siin koolis vaatavad õpetajad rohkem südamega kui mõnelgi pool mujal ja läbi selle olen õppinud ka ise olema empaatilisem ja mõistvam inimene.
Vabatahtliku töö tunnid, mida pidi küpsuseksami raames tegema, tundusid mulle esialgu mõttetu asjana, mille eest ei saa raha. Hakkasin tööga pihta ning nägin, kuidas see inimestele rõõmu pakub. See õpetas mulle olulisi asju. Inimeste aitamine on omaette rõõm ja väärtus.
Ühiselt loetud ja analüüsitud teosed on kasvatanud minu pea olematut kultuurikihti, mis on omakorda aidanud mul taluda inimeseks olemise segasust.
Kogu koolitee vältel, kuid eriti viimasel kolmel aastal, olen mõistnud, kui suur on mu vedamine, et kasvan keskkonnas, mis kutsub mõtlema sügavamatel ja suurematel teemadel, mis ei piirdu pelgalt inimese maise eluga. Ma arvan, et see on vajalik etapp inimeseks kasvamise käigus mõelda inimeseks olemise saladusele ja PJK on mind sellele lähemale aidanud, avardades nii mu pilku kui südant. Mind on õpetatud hindama hinge rikkust ja nägema ilu inimeste sees, maailmas, kus pööratakse ehk liialt suurt rõhku välimisele. Leian, et inimesel on kasvamiseks väga oluline osata ennast ja oma käitumist analüüsida ja seda olen siin koolis märkimisväärselt palju teha saanud. Tunnen, kuidas see on mul aidanud end ja oma tegemisi mõtestada, näha tervikuna ja teinud ruumi kasvamiseks.
On üks suur ja teada-tuntud tõde - headus võidab alati. Seda ülistavat tunnet tundsin just lõpuklassis. Alustades sellest, et käisime lennuvendadega Essexi kloostris, mis pakatas headusest ja tingimusteta armastusest - siiani pole mul sõnu selle kogemuse kohta või kui on, siis tahan neid veel enda sees hoida, ei teagi, kumb see on. Ja alles eile lõppenud draamastuudio, Liinale ja Kärdile olen tänulik selle tõe tõestamise eest. Samuti on aidanud seda tõestada mu sõbrad, kes siin käies ja olles on tekkinud ja ma kahtlustan, et ka nemad teavad seda, sest kui aidatakse niisama puhtalt headusest, siis ka see on tõestus väitele, et headus võidab alati.
Olen hakanud rohkem nägema elu ilu, märkama armastust, hoolivust ja tegutsemise viljakust. Hindan ja imestan, kui suurt rõhku paneb kooli sellele, mis on tegelikult noore inimese väljakujunemisel kõige olulisem. See tähendab, et noor oleks tasakaalukas, kohalolev, mõtestatud ja lootusrikas tuleviku suhtes. See tähendab, et julgeks usaldada iseennast, loomulikku elukulgu ja Jumalat. Näen seda teadliku kasvatuse ja keskkonna tulemusena. Minu kogemuse põhjal ei ole need omadused tekkinud iseenesest, vaid neid on koolikeskkond teadlikult toetanud ja kujundanud.
Mulle tundub, et vastupidavus ja mitte alla andmine on seotud väga tugevalt usuga endasse ja oma püüdlustesse. Eriti tänu sellele koolile võtan enda ellu kaasa teadmise, kui suur jõud peitub usus. Iga ettevõtmine on palju kindlam, kui sul on siiras usk sellesse, mida teed. PJK-s kasvades olen näinud ka kooli kasvamist. See on minu arust hea näide sellest, et kui väga usutakse ja pingutatakse, siis võib alguses kauge ja võimatuna näiv unistus kujuneda paljusid ühendavaks kohaks, kust saavad alguse uued unistused. Tunnen suurt tänutunnet, et PJK on aidanud mul ennast inimesena kujundada ja et mul on selle kooli näol olemas koht, kus olen omaks võetud.
Kuigi võib juhtuda, et tekivad tagasilöögid, ei suhtu ma neisse enam kui millessegi täielikult laastavasse, vaid pigem oskusega seda hetke ära kasutada. Olen õppinud mitte laskma heal kriisil raisku minna. Ühe enam näen keerulistes olukordades võimalust õppida midagi enda kohta ning kasvada inimesena.
Gümnaasiumi aastad PJK-s on andnud mulle enamat kui hariduse - need on andnud mulle seesmist suunitlust. Töövarjutamise, akadeemiate ja vabatahtliku töö läbi olen õppinud nägema seoseid näiliselt erinevate maailmade vahel.
Koorub välja tõsiasi, et ma ei tea midagi ja see ongi see, kuidas on PJK aidanud mul inimeseks kasvada. Sest olen omaks võtnud ja harjunud selle headusega ja kergusega, mis oli peitnud end stressi selja taha, mis paratamatult igas eluetapis kimbutamas käib. Ja kui minult küsiks keegi noorem nõu - ma ei annaks, sest see parim "nõu" on enda kogemus, aga seda vastaks siis, kui too küsija käiks juba PJKs, ent kui ta ei käiks, suunaks ta siia.
PJK on andnud minu elule täiesti uue elukäsitluse ja võimaluse. Ma olen ülimalt tänulik, et sattusin siia kooli ning olen saanud areneda nii eriliste inimeste tiiva all.
Mäletan selgesti, kui kümnendndas klassis tutvustasid mentorid meile gümnaasumi kolme aasta märksõnu - usk, lootus, armastus. Hindasin tol hetkel kontseptsiooni kummaliseks ning häguseks, kuid tagasi vaadates läks kõik täpselt nende sõnade järgi.
Kõige enam olen märganud, et olen koolist kaasa saanud oskuse seadistada oma väärtusi ning teha vahet sellel, mis on minu hingele ja laiemas perspektiivis kasulik või kahjulik. Muidugi ei tähenda see, et ma alati teaksin, mida teha või et kõik otsused oleksid õiged, kuid mul on tekkinud parem arusaam sellest, mille poole ma sooviksin liikuda.
Püha Johannese Kooli õpetajad näitasid mulle, millised on head inimesed ning võtsin neist eeskuju, et areneda sama südamlikuks inimeseks.
