09/10/2026
Liisu taskud on kastanimune täis 🍁
„Kas sa tead, et iga vahtraleht on erinev?" küsib Liisu ja laob köögilauale kaheksa lehte. Seal on kollased, punased ja üks, mis on täpselt pooleldi roheline. 🍂
Liisu on üheksa-aastane ja oktoober on tema lemmikkuu. Pärast kooli teeb ta peremaja hoovis „kontrollringi": kas kastaneid on veel puu alla kukkunud, kas lehehunnik on piisavalt suur, et sinna hüpata, ja kas eilne kõrvits on endiselt trepil. Jope taskud on õhtuks nii kastaneid täis, et perevanem peab enne pesumasinat need hoolikalt tühjaks tegema.
Õhtupoolikul muutub köök töötoaks. Vanemad lapsed nikerdavad kõrvitsaga ja vaidlevad, kas nägu peaks olema hirmus või naljakas. Liisu ülesanne on õunakook, ta tõstab jahu kaalule ja lisab kaneeli, mida läheb alati natuke rohkem, kui retseptis kirjas. Laual on värvilistest lehtedest pärg, mida pere väikseim liimib kokku nii pühendunult, et keel on suunurgas.
Need on päevad, mis ei jõua kunagi uudistesse. Sagel ei peeta neid ka eriliseks aga lapse jaoks, kelle elu on varem olnud ettearvamatu, on just sellised tavalised õhtud kõige väärtuslikumad. Koosloomine aitab luua kuuluvustunnet ja usaldust ning julgust. Kastanikuju, mille laps ise valmis meisterdab, võib tunduda tühisena aga see on tõend: „Ma oskan. Mind märgati. Ma kuulun siia."
SOS Lasteküla peredes kasvavad lapsed saavad lapsepõlve, mis on täis selliseid väikseid tegemisi. Ja kui õhtu lõpuks on köök jahune, põrand lehtedega kaetud ja taskud jälle kastaneid täis siis on päev korda läinud. 🩵💬
💬 Milline oli sinu lapsepõlve lemmik sügisene tegemine? Kastanikujud, lehtede kuivatamine raamatu vahel või hoopis seenel käimine?
Jaga kommentaaris!