07/09/2026
Tanel Talve
Eesti Külaliikumine Kodukant
juhatuse liige
Kogukonda ei saa kriisis vaja olla ja rahuajal unustada
Eestis räägitakse üha enam tugevate kogukondade tähtsusest. Neid vajatakse kriisivalmiduse suurendamiseks, kohaliku turvalisuse hoidmiseks, demokraatias osalemiseks, uute elanike lõimimiseks ja selleks, et elu väljaspool suuremaid keskusi püsiks elujõuline.
Samas liiguvad rahastamisotsused vastupidises suunas. Kogukondadelt oodatakse järjest rohkem vastutust, kuid nende tegevuse ja võimekuse hoidmiseks jääb võimalusi vähemaks. Maaelu rahastamisel kaldub tähelepanu üha enam põllumajanduse ja tootmise poole ning ka Euroopa Liidu järgmise, 2028–2034 eelarveperioodi kavandamisel on oht, et kodanikuühiskonna ja kohalike kogukondade areng jääb teiste prioriteetide varju.
Küsimus ei ole ainult mõnes kadunud toetusmeetmes või ühe aasta eelarves. Küsimus on põhimõtteline: kas peame kogukondlikku aktiivsust Eesti ühiskonna toimimiseks vajalikuks võimekuseks või hobiks, mille eest aktiivsed inimesed võiksid ise maksta?
Kõik vabaühendused ei ole üks ja sama asi
Avalik arutelu selle üle, kuhu ja milleks riik mittetulundusühingute kaudu raha suunab, on vajalik. Avaliku raha kasutamine peab olema läbipaistev, põhjendatud ja ühiskonnale arusaadava mõjuga. Toetuse saamine ei saa olla eesmärk omaette ning iga rahastatud tegevuse puhul tuleb küsida, millist väärtust Eesti inimesed sellest saavad.
Kuid sellest ei tohiks sündida järeldust, et probleem on vabaühenduste rahastamine iseenesest. Oluline on eristada, mida avaliku rahaga toetatakse. Üks asi on rahastada tegevusi, mille ühiskondlik mõju jääb ebaselgeks. Teine asi on investeerida külade ja kogukondade võimesse korraldada kohalikku elu, tuua inimesi kokku, arendada teenuseid, valmistuda kriisideks ning osaleda oma kodukohta puudutavates otsustes. Neid ei saa panna ühte patta.
Eesti Külaliikumine Kodukant näeb oma võrgustiku kaudu iga päev, kui palju tehakse Eesti külades ära vabatahtliku tööga. Korraldatakse tegevusi lastele ja eakatele, hoitakse korras külakeskusi ja ühiseid alasid, korraldatakse talguid ja sündmusi, hoitakse elus kohalikku kultuuri, aidatakse kriisi ajal naabreid, võetakse vastu uusi elanikke ning tehakse koostööd kohaliku omavalitsusega. Selle töö väärtust on keeruline mõõta ühe projekti aruandes. Sageli muutub selle tegelik väärtus nähtavaks alles siis, kui seda enam ei ole.
Vabatahtlik töö ei tähenda tasuta ressurssi
Omaalgatus ja vabatahtlik panus on kogukondade suur tugevus. Probleem tekib siis, kui vabatahtlikku tööd hakatakse käsitlema lõputu tasuta ressursina, millele saab järjest uusi ülesandeid juurde anda. Ka riigi rahastamispõhimõtted peaksid seda paremini arvestama. Näiteks Kohaliku omaalgatuse programmis (KOP), mille eesmärk on tugevate ja omaalgatusel põhinevate kogukondade tekkimine ja püsimine, peab projekti vähemalt kümneprotsendiline omafinantseering olema rahaline. See tähendab, et kogukonna tegelik panus – kümned või sajad vabatahtliku töö tunnid – ei asenda nõutavat rahalist omaosalust.
Miks mitte käsitleda põhjendatud ja dokumenteeritud vabatahtlikku tööd oma- või kaasfinantseeringuna seal, kus see on sisuliselt võimalik? Selleks saab kehtestada selged reeglid: registreeritud töötunnid, kokkulepitud tunnitasu või tegevuspõhine ühikuhind ning läbipaistev aruandlus. Nii muutuks vabatahtliku töö väärtustamine millekski enamaks kui tänusõnadeks ja lillekimbuks aasta lõpus.
Tunnustamisest üksi ei piisa
Kodukant on aastakümneid aidanud kogukondlikku panust nähtavaks teha. Üks tuntumaid näiteid on Eesti Aasta Küla konkurss. Aasta Küla ei ole ilusaima küla valimine. See tunnustab tegusaid kogukondi, toob esile nende mõju kohalikule elukeskkonnale, aitab levitada häid praktikaid ja näitab kogu Eestile, mida aktiivsed inimesed oma kodukohas korda suudavad saata.
Nende lugude taga on aga väga konkreetne töö. Näiteks Roela külade piirkonnas, kus vabatahtlikku panust on aastaid arvestatud, kogunes 2024. aastal üle 3500 vabatahtliku töötunni. Need on õhtud ja nädalavahetused, mille inimesed annavad oma kodukohale. Seetõttu on vastuoluline rääkida vabatahtliku töö väärtusest ainult siis, kui on aeg inimesi tunnustada. Kusjuures ka tunnustamise korraldamine ning võrgustike hoidmine nõuab ressursse. Aasta Küla konkurss tähendab kandidaatide nõustamist, žürii komplekteerimist ja selle töö korraldamist, nominentide külastamist, kommunikatsiooni ja palju muud.
Sama kehtib üleriigiliste kodanikuühiskonna võrgustike kohta. Organisatsioonid, mis koolitavad ja nõustavad kohalikke eestvedajaid, vahendavad infot, loovad koostöövõrgustikke ning aitavad kogukondadel areneda, ei saa toimida üksnes eelduse najal, et küll vabatahtlikud ära teevad ja ise veel ka peale maksavad.
Kogukond ei ole tasuta teenusepakkuja
Kogukondadele öeldakse järjest sagedamini: kaasake inimesi, valmistuge kriisideks, toetage eakaid, hoidke noori, lõimige uusi elanikke, parandage turvalisust, osalege planeeringutes ja tehke koostööd omavalitsusega. Need on olulised tegevused ja kogukonnad on valmis neisse panustama. Kuid ühiskondlik kokkulepe ei saa olla selline, et kogukondade vastutus aina kasvab, samal ajal kui nende võimekuse hoidmist käsitletakse liigse kuluna.
Kogukond ei ole tasuta teenusepakkuja, kellelt riik saab kriisi ajal abi küsida ja rahuajal raha ära võtta. Tugev kogukond vajab peale aktiivsete inimeste ka eestvedajaid, ruume, teadmisi, juhtimisoskust, infovahetust, noorte kaasamist ning võimalust teha pikemaid plaane.
Projektitoetus aitab ühe tegevuse ära teha. Võimekuse toetamine tähendab aga seda, et inimesed, teadmised ja organisatsioon on alles ka järgmisel aastal – ning hetkel, kui neid päriselt vaja läheb.
Maaelu ei lõpe põlluserval
Sama küsimus puudutab kogu Eesti maaelupoliitikat. Kodukant toetab põllumajanduse ja toidutootmise tugevdamist. Eesti toidujulgeolek ning põllumajandusettevõtete konkurentsi- ja investeerimisvõime on strateegiliselt olulised. Kuid põllumajanduspoliitika ei ole sama mis maaelupoliitika.
Maal elab väga palju inimesi, kes ei tegele põllumajandusega. Nende töö ja igapäevaelu on seotud kohalike teenuste, väikeettevõtluse, turismi, kultuuri, hariduse, hoolekande, kaugtöö, käsitöö, kohaliku toidu ja paljude teiste valdkondadega. Maaelu ja selle hulgas ka põllumajanduse elujõulisus sõltub ka sellest, kas külas on koht, kus inimesed saavad kokku tulla, kas leidub eestvedajaid, kes on eeskujuks koostööoskuse ja ettevõtlikku vaimu arendamisel, kas noortel on põhjust pärast õpinguid tagasi tulla ning kas uuel elanikul on võimalik kogukonnaga liituda. Kui investeerime tootmisse, kuid jätame nõrgaks selle ümber oleva elukeskkonna, kohaliku majanduse ja kogukondliku võrgustiku, arendame ainult poolt maaelust.
Eesti vajab tugeva põllumajanduspoliitika kõrval sama teadlikku mittepõllumajandusliku maaelu poliitikat.
Praegu otsustatakse järgmise kümnendi Eesti üle
Eriti oluline on see Euroopa Liidu 2028–2034 rahastusperioodi kavandamisel.
Praegu tehakse otsuseid, mis määravad suure osa Eesti arengurahastuse prioriteetidest järgmiseks kümnendiks. Kavandatavate eesmärkide seas räägitakse sotsiaalsest ühtekuuluvusest, julgeolekust, kogukondade vastupanuvõimest, kodanikuühiskonnast ja noorte osalusest.
Need on õiged eesmärgid. Kuid eesmärgist ja ilusatest sõnadest üksi ei piisa. Kui räägime kogukondade vastupanuvõimest, peab olema rahastatud ka nende võimekus. Kui räägime demokraatiast ja osalusest, peavad olemas olema organisatsioonid ja võrgustikud, mille kaudu inimesed saavad osaleda. Kui räägime maaelu arengust, ei saa selle rahastamise loogika piirduda vaid põllumajandustootmisega. Muidu võib juhtuda, et kogukond on riigi strateegiates oluline, kuid eelarves nähtamatu.
Kogukonnad ei tule ainult küsima
Lahendus ei ole kõigi MTÜde toetuste automaatne suurendamine. Ka kogukondadel endil on vastutus. Me peame parandama oma juhtimist, tegema rohkem koostööd kohalike omavalitsuste ja ettevõtjatega, arendama omatulu teenimise võimalusi, kaasama noori ja uusi elanikke ning näitama läbipaistvalt, millist mõju meie tegevus loob.
Avaliku toetuse saaja peab suutma vastata küsimusele: mida ühiskond selle raha eest juurde saab? Kuid riik peaks endalt küsima ka vastupidise küsimuse: mida kaotab Eesti siis, kui tugevad kohalikud ühendused kaovad, sest neil ei ole enam võimalik oma põhivõimekust hoida?
Viis ettepanekut otsustajatele
Esiteks tuleb säilitada ja tugevdada Kohaliku omaalgatuse programmi. KOP on lihtne ja arusaadav võimalus toetada väiksemaid kohalikke algatusi, kogukonna arengut ja kogukonnateenuseid. Praegused toetussummad aitavad ideid ellu viia, kuid ei taga organisatsioonide pikaajalist võimekust.
Teiseks tuleb arvestada projektitoetustes senisest tõsisemalt vabatahtliku töö väärtust. Dokumenteeritud vabatahtlik panus peaks põhjendatud juhtudel saama olla osa oma- või kaasfinantseeringust.
Kolmandaks tuleb luua 2028–2034 riigiplaanis selgelt eristatav kogukondliku võimekuse ja vastupanuvõime rahastussuund. Sellest peab olema võimalik toetada kohalikke eestvedajaid, kogukonnakeskusi, kriisivalmidust, vabatahtlike võrgustikke, noorte kaasamist ja kohalike teenuste arendamist. Säilitada ja tugevdada välisvahendite suunamisel LEADERi põhimõtet, mille üks suurimaid väärtusi on otsuste tegemine piirkonna tasandil. Kohalikud tegevusrühmad tunnevad oma piirkonna inimesi, ettevõtjaid ja vajadusi ning suudavad suunata arenguraha sinna, kus sellest on kohaliku elu jaoks kõige rohkem kasu. Selle kaudu sünnivad ettevõtlus-, teenuse-, kogukonna- ja koostööprojektid, mida keskne riik ei oskaks ega saakski alati ise kavandada. Järgmise Euroopa Liidu rahastusperioodi kavandamisel tuleb seda kohapealset otsustusvõimet hoida, mitte vähendada.
Neljandaks tuleb käsitleda mittepõllumajanduslikku maaelu omaette arenguvajadusena. Avalike teenuste kättesaadavus maapiirkondades, väikeettevõtlus, turism, kultuur, kogukonnateenused ja muu kohalik majandus ei tohi jääda põllumajanduspoliitika kõrval nähtamatuks.
Viiendaks tuleb tagada toimimisvõime ka kodanikuühiskonna võrgustikele, mis aitavad teistel tegutseda. Üleriigiliste ühenduste väärtus ei seisne ainult nende endi projektides. Nad koolitavad, nõustavad, ühendavad inimesi, vahendavad teadmisi, tunnustavad tegijaid ja aitavad kohalikel organisatsioonidel areneda. See on taristu, millele tugev kodanikuühiskond toetub.
Avalik raha peab kasvatama Eesti enda võimekust
Avalikku raha ei tohiks jagada lihtsalt sellepärast, et keegi oskab kirjutada hea projektitaotluse. Aga samuti ei tohiks iga toetust vabaühendusele käsitleda automaatselt kuluna. Küsimus peab olema selles, millist Eesti võimekust selle rahaga kasvatatakse.
Mõnikord tähendab see investeeringut ettevõtlusse või teadusesse, mõnikord kaitsevõimesse ja põllumajandusse. Aga investeering on ka see, kui Eesti külades on inimesed, kes tunnevad oma naabreid, oskavad kriisis tegutseda, hoiavad külakeskust, kaasavad noori, aitavad uutel elanikel kogukonda sisse elada ning räägivad kaasa selles, milline on nende kodukoht kümne aasta pärast.
Tugev kogukond ei teki kriisi puhkedes. See ehitatakse üles aastate jooksul. Eesti külade inimesed on aastakümneid näidanud, kui palju nad on valmis oma aega, oskusi ja energiat ühise elu heaks panustama. Riigi ülesanne ei ole seda vabatahtlikku panust asendada. Riigi ülesanne on luua tingimused, milles see saab jätkuda ja kasvada. Et ka linnainimesel oleks kindel ja tugev tagala, mis vajadusel kaitset ja tuge pakuks. Selleks tuleks kogukondade loodud väärtust hinnata ausalt, vabatahtlikku tööd võtta päriselt arvesse ning et kogukondade võimekusse investeerimist käsitletaks sama tõsiselt nagu teisi Eesti tulevikku kujundavaid investeeringuid.
Kogukonda ei saa kriisis vaja olla ja rahuajal unustada. Kui tahame kriisides tugevat Eestit, peame tugevaid kogukondi ehitama ja hoidma juba täna.
