07/03/2026
Laupäevane varajane õhtupoolik, päike taevas veel sirab, marsruut nr 42. Buss ületab Vabaka ristmiku, ent eespool neljases istmetevahes on üks sell sügavas talveunes, kõrval m***a täis Grossi kilekott. Nägu reedab, et on kõvasti pead parandatud. Tundub, et seltsimees on ammu maha maganud kanalis oleva Kotka kaupluse peatuse ja enam pole suurt vahet, kas ärkad kesklinnas või lõpus Väike-Õismäe parklas.
Samasse neljasesse otsustab minna üks noormees, kes istub kangelasest diagonaalis vastu. Bussi pöörde ajal toimub iseeneslik äratus ja häguse pilguga mees kratsib ja hõõrub oma nägu nagu oleks liivakarjäärist tulnud nädalasest vahetusest. Sekka ka nukkide raksutamine, aga kuivanud verega kaetud nina paljastas, et kõiki duelle see mees pole oma elus võitnud. Kiire tudu tuleb taas peale, pea vajub vastu klaasi, aga mobiil püsib vapralt sõrmede vahel.
Julge noormees valmistub väljuma, ent tõusmise ajal läheb seltsimehe põlvele vastu, kes sekundiga ärgates tõstab käe, aga mõistab kohe olukorda ja näitab adjöö. Vajub tagasi unne. Hipodroomi ristmikku ületades käib lõpuks mats, sest mobiili kannatus ütles sõrmede vahel üles. See aga mõjub nagu mingi alarmina, kahmab selle kätte ja liigub närviliselt uste poole oma m***akotiga. Bussist väljudes oli hullumaja Selveri ees käitumine ja kehaasend selline, mida kunagi Politseikroonikas nähti: zombie apokalüpsis.
