22/09/2026
Eesti keeles on äsja ilmunud Soome lastepsühhiaatri ja psühhoterapeudi Jari Sinkkoneni raamat „Kiindumussuhted inimese elukaarel“.
Saadaval hetkel ainult Igale Lapsele Pere (Family For Each Child) kodulehe veebipoes: https://kasupered.ee/toode/kiindumussuhted-inimese-elukaarel/
Sinkkonen, kes on Turu Ülikooli lastepsühhiaatria dotsent ning üks Soome tuntumaid lapse arengu ja kiindumussuhete asjatundjaid, on pühendanud suure osa oma teaduslikust ja kliinilisest karjäärist kiindumusteooria uurimisele ja rakendamisele – muu hulgas rahvusvaheliselt lapsendatud laste psühholoogilise kohanemise valdkonnas.
Raamatu keskne sõnum on lihtne, ent kaugeleulatuv: inimese vajadus läheduse, turvatunde ja lohutuse järele ei piirdu imiku- ega lapsepõlvega, vaid kestab kogu elu, kuni surmani. Sinkkonen kirjeldab, kuidas kiindumussuhted kujunevad välja esimesel eluaastal ning kuidas need mõjutavad inimest läbi kogu elukaare – lasteaia- ja koolieast, noorukieast ja täiskasvanu paarisuhetest kuni vanaduseani.
Teoreetilise aluse panevad kiindumusteooria rajajad John Bowlby ja Mary Ainsworth, kelle klassikalisele tööle (sh Ainsworthi tuntud „võõra olukorra protseduur“) Sinkkonen toetub, tuues lugejani ka uuemaid käsitlusi, näiteks Patricia Crittendeni dünaamilise küpsemise mudeli.
Raamat avab selgelt neli peamist kiindumusmustrit – turvalise, vältiva, ambivalentse/vastuolulise ja desorganiseeritud kiindumuse – ning kirjeldab, kuidas need kujunevad lapse ja hooldaja suhtes, milliseid „strateegiaid“ laps ebaturvalises suhtes õpib (näiteks emotsioonide allasurumine vältiva kiindumuse puhul või nõudlik, ettearvamatu käitumine ambivalentse kiindumuse puhul) ning milliseid riske need mustrid hilisemale arengule, vaimsele tervisele ja suhetele kaasa toovad.
Üks raamatu tugevusi on selle elukaarepõhine ülesehitus: autor ei peatu üksnes varases lapsepõlves, vaid näitab, kuidas kiindumusmustrid avalduvad lasteaeda ja kooli minnes (näiteks õpetajate ja treenerite kui täiendavate kiindumusobjektide roll), noorukieas, täiskasvanu romantilistes suhetes – kus varajased sisemised töömudelid aktiveeruvad uuesti, kujundades hirme hüljatuse, läheduse või tagasilükkamise ees – ning lõpuks ka vanas eas, kus vältiv kiindumusstiil võib väljenduda tõrkumises abi vastu võtta või soovimatuses teisi „koormata“.
Samas ei jää raamat kirjeldavaks – see pakub ka lootust ja praktilist suunda. Sinkkonen rõhutab, et ebaturvaline kiindumus ei ole saatuslik ega muutumatu: parandavad kogemused on võimalikud tänu vanavanematele, sõprade peredele, mentoritele, elukaaslastele ja psühhoteraapiale – kõigil neil suhetel on oma kiindumuslik mõõde, mis võib aidata varasemaid mustreid ümber kujundada.
Autor eristab ka selgelt kerget ebaturvalisust tegelikest kiindumushäiretest ning näitab, kuidas ebaturvaline kiindumus koosmõjus raskete sotsiaal-majanduslike tingimuste ja vanema enda stressiga suurendab vaimse tervise riske – ent see pole kunagi ainuke ega vältimatu tegur.
Raamat sobib nii lapsevanematele kui erialaspetsialistidele – laste ja peredega töötavatele sotsiaaltöötajatele, õpetajatele, terapeutidele, arstidele ja teistele abistavatele elukutsetele –, kes soovivad süvendatult mõista, kuidas varased suhtekogemused kujundavad inimese emotsionaalset maailma kogu eluks, ja kuidas seda teadmist igapäevatöös rakendada. Kuna raamat käsitleb otseselt ka trauma, ebaturvalisuse ja häirunud (sh desorganiseeritud) kiindumussuhte seoseid hilisemate vaimse tervise probleemidega, haakub see tihedalt ka traumateadliku töö temaatikaga.
