05/10/2026
Muutlik!
103 aastat tagasi säritas ameerika astronoom Edwin Hubble Mount Wilsoni observatooriumi 100-tollise (2,5 m) läbimõõduga teleskoobiga ühe astronoomia ajaloo kuulsaima fotoplaadi. Hubble kasutas tolleaegset maailma suurimat teleskoopi Andromeeda udu uurimiseks – tollal ei olnud veel kindlalt teada, kas tegemist on Linnutee galaktikasse kuuluva udukoguga või hoopis palju kaugemal asuva eraldiseisva galaktikaga.
45-minutilise säriga fotoplaadile on N-tähega märgitud noovad, ehk „uued“ tähed, mida varasematel plaatidel ei olnud või olid palju väiksema heledusega. Meile teadaolevat Universumit muutnud avastus on plaadi ülemises servas. Hubble avastas, et üks esialgu tuvastatud „noovadest“ on hoopis muutliku heledusega täht – tsefeiid. Seda tüüpi muutlikud tähed olid juba varasemalt Linnutee tähtede seas tuntud ning neil on üks äärmiselt kasulik omadus: nende heleduse muutumise periood on otseses sõltuvuses tähe absoluutsest heledusest. Tähe absoluutse heleduse teadmine võimaldab aga kergesti leida kauguse, sest saame mõõta selle näivat heledust ning heleduse vähenemine vastavalt valgusallika kaugusele on meile hästi teada.
Hubble’i avastatud tsefeiidi periood on umbes-täpselt üks kuu ning see tähendab, et tegemist on Päikesest umbes 10 000 korda heledama tähega. Et meile paistab see üpris nõrga, 19. tähesuuruse tähena, tähendab seda, et see asub meist väga kaugel – umbes 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel, ehk kaugel väljaspool Linnuteed. Seega omistati Andromeeda udukogule tänaseks rohkem tuntud nimetus – Andromeeda galaktika – ning meile teadaolev Universum muutus suurusjärkude võrra suuremaks. Hubble jätkas oma vaatlusi ning mõõtis omal käel veel 24 „udukogu“ kaugused, ülendades need samamoodi Linnuteest eraldiseisvateks galaktikateks. Tänaseks teame, et see oli vaid pehmelt öeldes jäämäe tipp – vaadeldavas universumis on galaktikaid praktiliselt loendamatu arv, suurusjärgulised hinnangud on vahemikus sadadest miljarditest kuni mitme triljonini.
Teema täielikuma käsitluse huvides tasub mainida, et Hubble ei olnud sugugi esimene, kes osade taevas nähtavate udukogude olemusena kaugeid galaktikaid kahtlustas. Esimesi selleteemalisi oletusi avaldas juba 1755. aastal saksa filosoof Immanuel Kant, tuginedes prantsuse teadusfilosoofi Pierre Louis Maupertuis’ seisukohtadele. 1917. aastal võrdles Heber Curtis Andromeeda udukogus nähtud noovade heledusi ülejäänud taevas nähtutega ning märkas, et need on keskmiselt umbes 10 tähesuurust nõrgemad. 1920. aastal toimus Curtise ja Harlow Shapley vahel nn Suur Väitlus spiraaludude olemusest ja Universumi mõõtmetest. 1922. aastal avaldas Tartu Tähetornis töötanud Ernst Öpik Andromeeda udus vaadeldud tähtede liikumiskiiruste põhjal selle kauguse hinnanguks 1,5 miljonit valgusaastat. Hubble’i 1923. aasta avastus ei olnud juhuslik, vaid sihipärase töö tulemus, millega ta otsis teadlikult viise Andromeeda kauguse mõõtmiseks. Oma avastuse avaldas ta 1924. aastal populaarteadusliku artiklina The New York Timesis ning alles 1929. aastal eelretsenseeritud teadusartiklina, lõpetades seega üsna veenvalt Andromeeda udu ja teiste sarnaste objektide olemuse teemalised arutelud ning kinnistades teadmise Linnuteest ühena paljudest galaktikatest Universumis.
