15/06/2026
ERNAKE 2026 – vihm, 60 kilomeetrit ja elu esimene poodiumikoht 🫶🫶🫶🫶
Selle aasta ERNAKE algas meie Karolin Metssalu, Sirli Sagur, Kreete Mõisnik ja Marta Jaansoni jaoks veidi teistmoodi kui tavaliselt. Enne rajale minekut jõudsime veel kaasa elada Kreete 9. klassi lõpetamisele. Oli lausa uhke vaadata, kuidas Kreete, alles pidulikud riided seljas, haaras pärast aktust matkakoti, vahetas välkkiirelt kleidi matkariiete vastu ning oligi valmis seikluseks. Ühest tähtsast sündmusest otse järgmisesse.
Reede õhtul kell 22.50 kõlas meie start. Võtsime varustuse selga ja asusime teele, teadmata veel päris täpselt, mida järgmised 30 tundi meile toovad.
Aidu karjääri maastik oli võimas ja samas halastamatu. Järsud tõusud, kivised rajad, mäed, kanalid ja lõputuna tunduvad kilomeetrid panid proovile nii meie füüsilise vormi kui ka vaimse tugevuse. Kui maastikust veel väheks jäi, otsustas ilm meile korraliku vingerpussi mängida. Taevast lihtsalt sadas ja sadas. Laupäeva hommikust kuni pühapäeva varahommikuni välja. Riided olid märjad, saapad läbivettinud ja kuivaks ei saanudki õieti kordagi.
Õnneks olid mõnes punktis lõkked, mille ääres sai korraks sooja ning proovida ennast ja oma varustust kuivatada. Need hetked tundusid vahel lausa luksusena.
Matka tegid põnevamaks ka kogu trassile peidetud postkastid, mida sai lisapunktide teenimiseks otsida ja korjata. Lisaks tavapärastele kontrollpunktidele pidime lahendama erinevaid ülesandeid, mis panid proovile meie teadmised, nutikuse ja meeskonnatöö. Just koostöö oli see, mis aitas meid edasi ka siis, kui tingimused muutusid raskeks.
Ja raskeks läks.
Matka viimased viis tundi olid tõeliselt keerulised. Olime läbimärjad, väsinud ja magamata. Iga järgmine samm nõudis pingutust ning finiš tundus kohati uskumatult kaugel. Aga allaandmine ei tulnud kellelegi pähe. Toetasime üksteist, tegime nalja ja liikusime samm-sammult edasi.
Kui lõpuks finišijoone ületasime, olime olnud rajal ligi 30 tundi ning läbinud umbes 60 kilomeetrit. Olime väsinud, kuid rahul teadmisega, et andsime endast kõik.
Autasustamisel hakkasid maakonnad ükshaaval oma kohti saama. Kui nimetada oli jäänud vaid neli võistkonda, tekkis meil esimest korda tunne: kas tõesti võib juhtuda, et jõuame poodiumile? Ja siis see juhtuski.
Rapla – 2. koht!
Seda hetke on raske sõnadesse panna. Kõik vihmas kõnnitud kilomeetrid, märjad riided, magamata tunnid ja rasked hetked rajal olid end ära tasunud. See oli meie esimene poodiumikoht ERNAKEl ning tunne oli lihtsalt kirjeldamatu.
Eriline tähendus oli sellel võistlusel ka meie jaoks seetõttu, et see oli Sirli viimane võistlus kodutütrena. Paremat lõppu sellele teekonnale oleks olnud raske soovida. Sirli saab ühe suure peatüki oma elus lõpetada uhkusega ning meie saame tänada teda kõige eest, mida ta on meeskonda toonud.
Sirli, me jääme sind väga igatsema, aga teame, et see ei jää kindlasti meie viimaseks ühiseks matkaks. Järgmisel korral kohtume lihtsalt juba teises rollis.
Suur aitäh Alutaguse malevale ja kõigile korraldajatele suurepärase võistluse eest. ERNAKE pani meid proovile rohkem kui kunagi varem, kuid õpetas taas, et tõeline tugevus ei seisne selles, et raske ei oleks. Tõeline tugevus seisneb selles, et liigud edasi ka siis, kui vihm sajab, jalad valutavad ja finiš tundub veel väga kaugel.
Ja just seda meie tegimegi. 💙🌧️⛰️🥾🏅
Võistlusele oli kutsutud eelmise aasta Noorte Kotkaste Mini-Erna võistkond, kes võistles tüdrukutega täiesti võrdsetel tingimustel. Ka poisid näitasid rajal suurt vastupidavust, head koostööd ja tugevat iseloomu ning saavutasid samuti väga tubli 2. koha. Vihm, kivid ja mäed ei suutnud nende tahet murda ning nad tõestasid, et oskavad raskustega toime tulla sama väärikalt kui võistluse parimad.
Aitäh poisid: Derek Erm, Vesse Metsallik, Hans Mathias Metsallik, Georg Mattias Kosenkranius.
Tekst: Marta ja Karolin
Pilt. Kristel
