12/08/2026
Täna viis seenioride matk meid Teringi rappa ning päeva jooksul tuli erinevates vestlustes ikka ja jälle jutuks, kui palju annab looduses käigule juurde see, kui matk on korraldatud ja kaasas on inimene, kes paika tunneb, oskab jutustada ning juhib tähelepanu sellele, millest ise võib-olla lihtsalt mööda kõnniksid. Oldi siiralt tänulikud, et selline võimalus oli loodud. 😊
Meie giid Ly Laanemets pani meid Teringi raba tähelepanelikumalt vaatama. Kui keegi oskab õigel hetkel pilku suunata, hakkad ka ise rohkem kuulama, küsima ja nähtut omavahel seostama. Nii selgus üsna kiiresti, et peaaegu iga taime, puu või loodusesse jäetud jälje juures on midagi, mida tasub tähele panna ja mille kohta on põnev rohkem teada saada.
Juttu jätkus terveks teekonnaks. Saime teada, mida otsib karu pärast talveund, uurisime villpead ja karusammalt, rääkisime taimedest, millega saab lõnga värvida, ning sellest, milline taim sisaldab rohkesti tärklist. Teele jäi ka metssigade „spaapaik“, mis andis põhjust rääkida nende püherdamisest ja sellest, miks nad end puude vastu nühivad. Uusi teadmisi kogunes älveste ja laugaste, rabavee ning rabamändide aeglase kasvu kohta. Üks tähelepanek viis teiseni, küsimustest kasvasid arutelud ja tuttav loodus avanes hoopis uue nurga alt.
Sama väärtuslik kui giidi kuulamine oli kogu seltskond ise. Kõndides tekivad vestlused kuidagi loomulikult – saad tuttavaks inimesega, kellega varem pole kohtunud, kuuled kellegi vahvat juhtumist või meenutust ning jagad ka enda kogemusi. Kui palju erinevaid lugusid ja elutarkust võib ühes matkaseltskonnas kokku saada! Oli nalja ja naeru, uusi tutvumisi ja äratundmisrõõmu ning teadmisi jagasid heldelt ka matkalised ise.
Päev ei lõppenud aga rabast väljudes. Lilli külamajas ootas meid kosutav lõuna ning seal jätkusid jutud juba kohaliku elu radadel. Kuulsime Lilli küla inimestest ja tegemistest, nende aktiivsusest, rõõmudest ja ka muredest. Jõudsime kohalike legendide ja muidugi mulkide naljadeni ning siis selgus majas, et ega need põlised Valgamaa inimesedki päris puhtalt pääse – pisut mulgilikkust leidub meis endiski! 😄
Võib-olla just see teebki korraldatud matka eriliseks. Loodusesse saab minna igal ajal, kuid ühine retk koos teadliku giidi ja hea seltskonnaga annab sellele hoopis teise mõõtme. Liikumisele ja värskele õhule lisanduvad teadmised, kohtumised, kohalikud lood, küsimused, arutelud ja avastamisrõõm. Koju ei minda ainult läbitud kilomeetritega – kaasa tulevad uued teadmised, tuttavad, lood ja ehk ka oskus järgmisel korral looduses midagi sellist märgata, millest varem oleks lihtsalt mööda kõndinud.
Ja kui juba tundus, et üks mõnus päev on saanud kõik vajaliku – looduse, teadmised, hea seltskonna, naljad ja ühise laua –, jäi midagi veel õhku. *Soov uuesti kohtuda.* Tänukallidega lahku minnes leppisime Otepää naistega kokku, et see kohtumine ei jää viimaseks – nemad tahaksid meiega jälle kokku saada ja meie samuti.
Ka Ly lubas mõnel järgmisel korral kampa lüüa ja meile külla tulla. Ja siis tuli välja päeva väike puänt. 😊 Selgus, et ta oli kunagi juba proovinud meie juurde tulla, aga meie olla talle ära öelnud! No piinlik lugu küll… Nüüd tuleb see vana võlg igatahes ära klaarida ja ühine päev kalendrisse leida.
Aga võib-olla just nii need uued kohtumised sünnivadki. Kõigepealt satud kellegagi ühele rajale, kõnnid, kuulad, räägid ja naerad koos ning päeva lõpuks avastad, et tahaks veel kohtuda. Ühest heast päevast kasvab järgmine – ja seltskond saab jälle natuke suuremaks. 💚
Suur aitäh meie giidile Ly Laanemetsale, Lilli küla inimestele, kõigile matkalistele ning OÜ Tuuliku Reisidele, kes hoolitses meie sõidu eest. Sellised päevad sünnivad paljude inimeste panusest, aga jäävad meelde eelkõige selle tunde pärast, mis koos olles tekib. Aitäh ka Valgamaa Partnerluskogu ja Otepää Külade Ühendus tänu kellele sotsiaalse turvatunde miniprojekt "Seenioritöö kogukonnas vol 2" võimalikuks sai.
Aehh, oli mõnus päev! 💚🌿 Ja nüüd on juba midagi, mida jälle oodata.
