05/02/2026
Tervis on absoluutselt kõige alus – ja vaimne tervis on selle vundamendi keskne osa. See on ressurss igapäevaeluks: võime seada eesmärke, rahuldada vajadusi, muutustega kohaneda ja keskkonnaga toime tulla.
Praegune ajastu nõuab inimeselt ebaharilikult suurt kohanemisvõimet ja psühholoogilist kirjaoskust, mida meil pole maast madalast sihipäraselt õpetatud. “Terves kehas terve vaim” lihtsustusest tänapäeval tihtilugu ei piisa – vaja on teadlikku tegevust, et (klassikat tsiteerides) hinge eest hoolt kanda.
Pärnu Vabakonna Majas tahame luua stabiilset, madala lävega paika, kuhu on kerge sisse astuda – et inimene saaks olla kuuldud, arutada, mõtestada asjad ümber ja leida uuesti tasakaalu sõltumata rahakoti paksusest.
Oleme juba enne maja asutamist käivitanud tõenduspõhiste metoodikatega tugigruppe (koos individuaalsete kohtumistega), aga projektipõhisus tähendab sageli, et grupp “algab ja kohe lõppeb” ning järjepidevus ei jõua tekkida. 2024 tegutses 5–6 tugigruppi (ülelinnalised, kõigile avatud); 2025 suutsime teha vaid 3 – kitsamatele sihtgruppidele ja väiksemas mahus. Vabatahtlikel lihtsalt pole jaksu lõputult.
Kogu organisatoorne töö on olnud suuresti vabatahtlik. Ruumide tasud oleme hoidnud minimaalsed – nii palju, et katta elektri ja põhikulud. Praktikantidele, kes teevad praktikat õppetöö kõrvalt, pakume ruume tasuta (kanname kulud ise). Ka teistele selle valdkonna vabakutselistele ja organisatsioonidele püüame luua võimalikult soodsaid tingimusi.
Aga siin on piir: kogenud spetsialistid, kellel on suur vastutus inimeste hoidmise eest ja kes on investeerinud aastaid õpingutesse ja praktikasse, vajavad õiglast tasu ja aega taastumiseks. Ei ole realistlik oodata, et nad kannaksid oma pere ja töö kõrvalt veel laiemat kogukonda, kui endal on võimatu ots-otsaga kokku tulla. Rikastumisest on asi väga kaugel.
On veebruar 2026 ja oleme taas punktis, kus ootame: kas projektitoetustest midagi tuleb, kuidas omaosalust katta, kuidas uuesti aegu kokku leppida, kuulutada, taas usaldust üles ehitada. Jah – oleme teinud ettepanekuid, kuidas seda korraldada kulutõhusalt ja järjepidevalt, aga päris lahenduseni pole jõutud.
Tundub, et suur kitsaskoht on see, et vaimset tervist nähakse endiselt “pehme” sotsiaalvaldkonnana, mis ainult kulutab raha ja tegeleb kahjude vähendamisega. Kõike: nii "kõva kui pehmet" ehitavad üles, hoiavad ja arendavad edasi ju inimesed. Kui peres või kollektiivis kellegi vaimne tervis on kehv või päris ütleb üles, jätab see jälje paljudesse. Kõike seda on ka statistikas palju ja iga nurga alt kajastatud, ei hakka teksti veel pikemaks tegema siinkohal.
Lõpetuseks ilus prioriteet mis on sõnastatud ka Eesti 2035 eesmärkides: “Eestis elavad arukad, tegusad ja tervist hoidvad inimesed.” Me lisaks juurde ka ausad ja eetilised – siis hoiaksime kokku ka tohutult ressurssi, mis kulub üksteise kontrollimisele ja läbipõlemisele. Loodetavasti jõuab kätte kunagi ka aeg kus väljend "eestlase lemmiktoit on teine eestlane" jõuaks ajaloo prügikasti.
Hoidkem end ja üksteist. Otsigem koos lahendusi, mis loovad järjepidevuse mitte üksikuid projekte.
🗞️ Tänase Eesti Ekspressi “guud ja bääd” rubriigi mõte paneb küsima: kas oleme tõesti nõus sellega, et laste ja noorte vaimse tervise ennetamine on „kallis“, aga tagajärgedega tegelemine justkui paratamatu?
Anna märku, mida sina arvad 💬