06/08/2025
SAAME TUTTAVAKS – VABATAHTLIK MARION
Marionil algab augustis Pärnu Toidupangas juba seitsmes aasta. Peamiselt näevad kliendid teda reedeõhtuti leti taga. Uurime Marionilt, millised on tema kogemused Pärnu Toidupangas.
🔸Kui kaua oled vabatahtlikuna Pärnu Toidupangas töötanud?
Augustis hakkab seitsmes aasta.
🔸Miks otsustasid vabatahtlikuna töötada?
Mu ema oli juba aastaid siin tööl olnud. Siis oli tööd hästi palju rohkem ja Erika kutsus, sest abi oli vaja. Siis ma nagunii käisin siinkandis – tõin iga hommik last siiakanti kooli – ja mõtlesin, et kui juba sõidan linna, toon lapse kooli, siis võin ka siin tööl käia. Ja nii tulingi. „Ajutiselt“. Juba seitsmes aasta hakkab jooksma.
🔸Millist väärtust sa Pärnu Toidupanga töös näed?
Põhiline, mida näed, on see, et abivajajaid on nii palju. Neid hädalisi, kes endaga hakkama ei saa. Mitte ainult joodikuid – need on üks kontingent, - aga on ka täiesti tavalised, lastega pered, kes ei tule toime ja neil on reaalselt seda abi vaja. Näiteks mõnega on nii, et kui teda nimekirjas ei ole, siis ma toitu talle anda ei tohi. Ja tal on seepeale paanika, et nüüd ta nädal aega süüa ei saagi. Siis me midagi ikka anname, näiteks pirukat või midagi sellist, ja ütleme talle, et helista nüüd oma sots-osakonda, et sa järgmisel nädalal kindlasti kirjas oleksid. Või paljulapselised, kellel on kodus pidev puudus. Elu on raske ja Pärnu Toidupanka on vaja.
🔸Nii, et kõik siin toimib?
Minu meelest väga hästi. Juba aastaid toimib ju. Minu meelest järjest paremaks läheb, kõik on organiseeritud, Erika ees müts maha. Kui palju aastaid ta on viitsinud seda teha. See asjaajamine ja kõik muu – minu meelest on super. See on ju mittetulundusühing, mitte mingi äriasutus. See, et meil on iga päev võimalik süüa anda, kõik need toiduringid, kõik toimib. Minule meeldib siin see suhtlus inimestega. Vahel mind mõni päev ei ole ja siis kliendid juba järgmine päev küsivad: „Ah, kus sa olid? Me mõtlesime juba...“ Sa oled neile küll justkui mittekeegi, aga kui iga nädal näed neid ja siis juba räägid nendega ja tead mis ta emal viga on ja mis ta lehm teeb – kõik asjad räägitakse ära. Ja mulle meeldib see, et saan inimestele anda.
🔸Sa oled siin kuus aastat olnud. On Sul siin mõni ere moment, mida jagada?
Siis, kui Ukraina sõda hakkas, siis oli ukrainlasi meeletult. Järjekord oli letist tänavale. Oli näha, et paljud ei olnud emotsionaalselt stabiilsed. Mul oli siis tihti nutt kurgus. Nad olid siin kõik lastega ja... See olukord kestis kuude viisi, siis rahunes maha, inimesi jäi vähemaks, sest nad said vist tööle. See hetk oli küll hästi pikalt emotsionaalne. Nii eredalt - kogu see sõja asi. Nägid kuidas emad olid siin lastega ja lapsed olid kõik nii pisikesed ja hädalised, ja siis järjekorras on veel joodikud ja kogu see rahvaste paabel.
🔸Kas need kuus aastat siin on Sind ka kuidagi muutnud?
Ma olen aru saanud, et iga inimene peaks mingit vabatahtlikku asja tegema. Mulle meeldivad hästi need loomakaitsjad või need, kes neid puurikanu püüavad päästa. Olen ise ka käinud neid päästmas. Iga inimene võiks kasvõi hooti mingit vabatahtlikku asja teha. Ükskõik mida. See annab sellise kogemuse, et sa teed ühiskonnale ja kõigele head. Et sa ei oota tasu selle eest. Lihtsalt teed seda iseendale ja teistele, et meie ühiskond ja keskkond oleks parem.
🔸Mida soovitaksid inimesele, kes plaanib ka tegutseda vabatahtlikuna?
Tuleb proovida. Lähed ja proovid. Kui ma siin ei oleks, siis ma tõenäoliselt tuuseldaks nende kanadega ringi. Pead aru saama, mis sulle meeldib. Tean, et näiteks rock-kontsertidel on paljud korraldusmeeskonnast ise vabatahtlikud. Vabatahtlikku tööd võid ju igal pool teha. Inimese enda vaimsele tervisele on see hea.