08/04/2026
Meie armas Madis…
On raske uskuda, et Sind enam ei ole. Nii paljud meist tundsid Sind, kes lähemalt, kes põgusamalt, aga ühtemoodi puudutasid Sa meid kõiki.
Me ikka aeg-ajalt kohtusime. Need ei olnud pikad ega sagedased hetked, aga alati sisukad. Me rääkisime, arutasime, vahel vaidlesime, tegime plaane. Sul oli oskus kuulata ja samas ka öelda – ausalt, otse ja heatahtlikult. Ja alati väikese muigega, mis tegi ka tõsisemad teemad kuidagi kergemaks.
Sa olid sõbralik, abivalmis ja ehe. Inimene, kellega kohtumine tekitas sooja tunde. Ja see Sinu huumor – see jääb meelde.
Teemasid, millest Sinuga rääkida, jagus seinast seina. Aga eriti elasid Sa ajaloo sees, eriti meie oma Vaivara kandi sees. Need lood, need inimesed ja ajad – Sa ei rääkinud neist lihtsalt, Sa panid nad elama. Vaatamata oma noorusele olid Sa meie jaoks nagu raamat, millest õppida ja mõista.
Sa kirjutasid ja avaldasid oma raamatuid. Sa tulid meie juurde, Vanataresse ja jagasid neid meiega. Need kohtumised jäävad meelde. Sa andsid oma panuse ka meie kogutud mälestuste lugudesse – kirjutasid, nõustasid, aitasid mõtestada. Sa olid osa sellest, mida me koos loome ja hoiame.
Ja nüüd… üks suvine plaan jääb teistsuguseks. Me teeme selle küll teoks, aga juba ilma Sinuta. See on valus mõte.
Nii palju jäi pooleli... Aga samas jõudsid Sa nii palju teha. Sinu lood, Sinu mõtted ja Sinu kirja pandu jäävad meiega.
Täna tunneme suurt tühjust. Aga koos sellega ka sügavat tänutunnet. Et Sa olid. Et Sa jagasid. Et Sa hoolisid.
Sa ei tule enam uksest sisse, ei keeruta vuntsi ega naerata oma vaiksel moel. Aga Sa oled meiega – igas mälestuses, igas loos, mida edasi räägime.
Madis, Sa jääd meiega.
Siiras kaastunne ema Tiiule, isa Peetrile, vend Tõnisele ja ôde Katrinile ning kõigile lähedastele. Me hoiame Teid oma mõtetes.