07/10/2026
🗣️ Mina olen Mari. Logopeed. Ja täna algab mu tööpäev sõnaga „rong“.
𝐊𝐞𝐥𝐥 𝐨𝐧 𝟖.𝟎𝟔.
Esimene laps istub mu vastas ja ütleb:
„Long.“
„Rong.“
„Long.“
„Rrrrong.“
Laps vaatab mind kahtlustavalt.
Ma saan aru. Kui keegi paluks mul kell kaheksa hommikul keelega võimelda, vaataksin ilmselt samamoodi.
Proovime uuesti.
„Rrr…“
„Lll…“
Olgu.
Rong võib täna veel natuke long olla.
𝟖.𝟑𝟓
Järgmine laps tuleb tuppa joostes.
„Mul kukkus hammas ära!“
See muudab kohe kogu tunni plaani.
Logopeedias on suu üsna oluline töövahend ja kui selle inventar vahepeal muutub, tuleb olukorraga kohaneda.
Harjutame ikkagi.
Vahepeal vaatame hambavahet peeglist.
Teaduse huvides, loomulikult.
𝟗.𝟐𝟎
Õpetaja püüab mind koridoris kinni.
„Mari, kas sul on üks hetk?“
Räägime ühest lapsest, kellel on keeruline ennast teistele arusaadavaks teha. Arutame, mis juba toimib ja mida võiks veel proovida.
See ongi suur osa minu tööst.
Mitte ainult lapsega laua taga istumine. Vaid õpetaja märkamine. Vanema kuulamine. Teiste spetsialistidega mõtlemine.
𝟏𝟎.𝟏𝟓
Grupitund.
Mul on laual pildikaardid, mängunupud ja üks plastmassist konn.
Konnal on täna tähtis roll.
Tema aitab harjutada sõnu.
Lapsed arvavad, et me mängime.
Mina tean, et me treenime tähelepanu, sõnavara, hääldust ja jutustamisoskust.
Kõik on rahul.
Eriti konn.
𝟏𝟏.𝟒𝟐
Telefon.
Lapsevanem.
„Mari, kas meil on põhjust muretseda?“
Seda küsimust kuulen päris sageli.
Ja alati ei ole vastus lihtsalt jah või ei.
Räägime.
Mis on eakohane.
Mis vajab harjutamist.
Mida saab kodus teha.
Ja mida kindlasti ei ole vaja teha nii, et kogu pere õhtusöögi ajal kümme minutit järjest „rrrrr“ põristab.
𝟏𝟐.𝟏𝟖
Lõuna.
Teen kohvi.
Keegi koputab.
Kohv jääb lauale.
See on nüüd juba pigem dekoratsioon.
𝟏𝟑.𝟎𝟑
Üks laps, kellega oleme kaua tööd teinud, ütleb ühe lause nii selgelt, et ma küsin igaks juhuks:
„Ütle veel kord.“
Ta ütleb.
Täpselt sama hästi.
Tema kehitab õlgu.
Mina tahaksin püsti tõusta ja aplodeerida.
Ei tee.
Olen ikkagi professionaal.
Ütlen lihtsalt:
„Väga hästi.“
Ja teen oma märkmikku ühe väikese hüüumärgi.
𝟏𝟒.𝟏𝟎
Kohtumine tugimeeskonnaga.
Psühholoog.
Eripedagoog.
Õpetaja.
Mina.
Meil kõigil on ühe lapse kohta natuke erinev pusletükk. Paneme neid kokku.
Vahel on just see kõige tähtsam osa tööst, et keegi ei vaataks last ainult ühe mure kaudu.
𝟏𝟓.𝟐𝟕
Lapsed on läinud.
Mina veel ei lähe.
Kirjutan märkmeid. Teen järgmise päeva plaani. Panen kirja, mida oleme proovinud ja kuhu oleme jõudnud.
Vaatan homset nimekirja.
Ja seal ta on.
Seesama laps, kes hommikul ütles „long“.
Panen valmis rongi pildi.
Homme proovime uuesti.
Sest logopeedi töö on natuke naljakas amet.
Mõnikord võitled pool hommikut üheainsa häälikuga. Aga tegelikult aitad inimesel rääkida nii, et teda mõistetaks.
Õppida nii, et tal oleks lihtsam.
Ja öelda välja see, mis tal öelda on.
💙 Mina olen Mari. Logopeed omavalitsuses.
Ja ausalt – meid võiks olla palju rohkem.
Kui see töö tundub natukenegi sinu moodi, siis tule vaata omavalitsuste tööpakkumisi.
Kuskil ootab sind võib-olla juba üks rong.
Või long.
👉 Töökuulutused elvl.ee/toopakkumised
𝑃𝑖𝑙𝑑𝑖𝑙 𝑜𝑛 𝑘𝑢𝑗𝑢𝑡𝑎𝑡𝑢𝑑 𝑠𝑒𝑙𝑙𝑒 𝑛𝑎̈𝑑𝑎𝑙𝑎 𝑡𝑜̈𝑜̈𝑝𝑎𝑘𝑘𝑢𝑚𝑖𝑠𝑡𝑒 𝑗𝑎𝑜𝑡𝑢𝑠 𝑜𝑚𝑎𝑣𝑎𝑙𝑖𝑡𝑠𝑢𝑠𝑡𝑒𝑠 𝑣𝑎𝑙𝑑𝑘𝑜𝑛𝑑𝑎𝑑𝑒 𝑙𝑜̃𝑖𝑘𝑒𝑠.
