22/08/2026
Viimased paar nädalat olen mõlgutanud mõtteid inimeste südamlikkuse üle ning leian, et see on kuidagi selline omadus, mida on lihtne märgata siis, kui seda kohtad ja samas küllaltki teravalt tajuda, kui seda pole.
Selle aja jooksul on meid külastanud veel kaks peret, kelle külaskäigud on kuidagi eriti hinge läinud.
Üks pere tegi meile meie jaoks väga suure annetuse ning tänu sellele on meil koeraaediku kolme värava raha nüüd koos.
Eile tuli aga meile külla noor tütarlaps koos oma emaga. Nende koer oli läinud pilvepiirile ning nad tõid tema alles jäänud toidu, pesa ja mänguasjad meie koertele.
Nende mänguasjade hulgas oli ka üks uus piiksuga porgand, mille ma andsin Dorale. Siis juhtus midagi, mida ma päriselt seletada ei oska. Dora võttis porgandi ja hakkas niuksuma. Ta ei tahtnud üldse seda ära anda. Käis, porgand suus ringi ja hoidis seda enda juures. Alles täna oli ta nõus selle kõrvale panema.
Ma ei tea, mis oli Dora niuksumise taga. Võib-olla oli see tema jaoks lihtsalt erakordselt väärtuslik uus mänguasi. Võib-olla tekitas see temas mingil põhjusel väga tugeva emotsiooni. Jah... loomade sisse me lõpuni ei näe.
Aga vaadates Dorat selle porgandiga, läksid mõtted paratamatult sellele, kuidas ühe pere pilvepiirile läinud koera asjad, millega on kindlasti seotud palju mälestusi ja armastust, jõudsid meie koerteni, et omakorda neile rõõmu pakkuda.
Jah... need inimesed ei pidanud seda tegema, aga nad tegid. Ja vot sellistel hetkedel tunnedki kuidagi eriti selgelt, kui palju headust inimestes on.
Suur aitäh teile, et märkate. ❤️
-Signe-
