07/10/2026
Oktoober on vaimse tervise ja ATH teadlikkuse kuu, seega jätkan siin veel mõnda aega ATH-teemadega. Seekord räägin nähtusest, mis võib 𝐀𝐓𝐇-𝐠𝐚 𝐥𝐚𝐩𝐬𝐞 vanema üsna nõutuks teha.
Kujuta ette – kõik on enam-vähem normaalne. Ja siis juhtub midagi 𝐭ä𝐢𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐭ü𝐡𝐢𝐬𝐭. Sokk on jalas valesti. On aeg mäng lõpetada ja kodust välja minna. Õde võttis „tema koha“. Vanem ütles lihtsalt „ei“. Ja laps 𝐩𝐥𝐚𝐡𝐯𝐚𝐭𝐚𝐛. Karjub, nutab, loobib asju või vajub hoopis täiesti kokku.
Kas see on halvasti kasvatatud laps, kes lihtsalt ei ole õppinud, et „laps räägib siis, kui kana pissib“? Ja see oli ju ainult sokk, milleks selline 𝐝𝐫𝐚𝐚𝐦𝐚?
Paljud mäletavad muinasjuttu „Printsess herneteral“. Printsessi voodisse kuhjati kakskümmend madratsit ja nende peale veel kakskümmend udusuletekki ning kõige selle all oli üksainus hernetera. Ometi ei saanud printsess öösel magada. Kõrvalt vaadates 𝐦õ𝐭𝐭𝐞𝐭𝐮. Kuidas saab üks hernetera kedagi nii palju häirida? Laisa kasvatamise tulemus, ärahellitatud jõmpsikas, eks?
Aga kui vaadata lapse reaktsiooni, saame aru, et see „ mõttetu“ asi ei olegi tema närvisüsteemi jaoks mõttetu. ATH-ga võib kaasneda 𝐬𝐞𝐧𝐬𝐨𝐨𝐫𝐧𝐞 ü𝐥𝐢𝐭𝐮𝐧𝐝𝐥𝐢𝐤𝐤𝐮𝐬 ning seesama valesti olev sokk, lärm või muu ärritaja võib olla lapse jaoks väga häiriv, sest tema närvisüsteem on juba koormatud meie silmale nähtamatu koormaga. Nii ei ole alati asi isegi konkreetses „herneteras“. Vahel on see lihtsalt viimane asi, millega ülekoormatud närvisüsteem enam toime ei tule.
Inglise keeles kasutatakse sellise tugeva emotsionaalse plahvatuse või kokkuvarisemise kohta sõna 𝘮𝘦𝘭𝘵𝘥𝘰𝘸𝘯. ADDA kirjeldab seda olukorrana, kus üle jõu käivad emotsioonid – näiteks viha, frustratsioon või kurbus – muutuvad nii intensiivseks, et lapsel (või ka täiskasvanul, aga sellest järgmises postituses) on neid väga 𝐫𝐚𝐬𝐤𝐞 𝐫𝐞𝐠𝐮𝐥𝐞𝐞𝐫𝐢𝐝𝐚. See võib väljenduda näiteks karjumise, kontrollimatu nutmise, ärrituvuse, füüsilise rahutuse, tardumise või hoopis tugeva endassetõmbumisena.
Miks võib aga sellise reaktsiooni vallandada midagi, mida kõrval seisev inimene vaevu probleemiks peab? ATH-ga lapse päev nõuab palju eneseregulatsiooni. Ta peab lisaks tavapärasele suurekskasvamise pingutusele veel toime tulema intensiivse siseeluga - filtreerima enda ümbert müra ja muid ärritajaid, keskenduma asjadele, millele aju parasjagu keskenduda ei taha, pidurdama oma jõulisi impulsse, tulema toime pettumustega isegi pisiasjades ja täitma muid 𝐭ä𝐢𝐬𝐤𝐚𝐬𝐯𝐚𝐧𝐮𝐭𝐞 𝐨𝐨𝐭𝐮𝐬𝐢.
Lisa sinna näiteks halb ööuni, tühi kõht, lärmakas koolipäev, tüli sõbraga või lihtsalt väsimus – ja koormust on juba päris palju. Sensoorne ülekoormus, keerulised ülesanded, muutused ja üleminekud ning unepuudus on kõik tegurid, mis võivad 𝐞𝐦𝐨𝐭𝐬𝐢𝐨𝐧𝐚𝐚𝐥𝐬𝐞𝐭 𝐤𝐨𝐤𝐤𝐮𝐯𝐚𝐫𝐢𝐬𝐞𝐦𝐢𝐬𝐭 soodustada.
Ja siis tuleb see „hernetera“ lisaks. Kõrvaltvaatajale võib just see tunduda kogu draama põhjusena. Lapse jaoks on see lihtsalt 𝐯𝐢𝐢𝐦𝐚𝐧𝐞 𝐩𝐢𝐢𝐬𝐤, mida tema närvisüsteem sel hetkel enam kanda ei jaksa.
See teadmine ei tähenda, et lapsel tuleb lasta kokkuvarisemise ajal teha kõike, mida ta tahab, või et haiget tegemine ja asjade lõhkumine muutuvad aktsepteeritavaks. Küll aga aitab see täiskasvanul vaadata olukorda teise pilguga: see laps vajab praegu 𝐚𝐛𝐢, 𝐦𝐢𝐭𝐭𝐞 𝐤𝐚𝐫𝐢𝐬𝐭𝐮𝐬𝐭.
Hetkel, mil laps on juba „plahvatanud“, ei ole tavaliselt parim aeg pidada pikka loengut sellest, miks tema käitumine on ebamõistlik. 𝐑𝐚𝐡𝐮𝐥𝐢𝐤𝐮𝐤𝐬 𝐣ää𝐦𝐢𝐧𝐞, vähem sõnu ja lisastimulatsiooni vältimine võivad olla palju suuremaks abiks.
Ja pärast, kui emotsioonid on vaibunud, saab koos uurida, 𝐦𝐢𝐬 𝐞𝐧𝐧𝐞 𝐤𝐨𝐤𝐤𝐮𝐯𝐚𝐫𝐢𝐬𝐞𝐦𝐢𝐬𝐭 𝐣𝐮𝐡𝐭𝐮s. Kas kõht oli tühi? Päev liiga väsitav? Üleminek ühelt tegevuselt teisele raske? Valus kogemus sõbraga? Et mis kõik oli juba enne seda “hernetera” kuhjunud.
Muidugi vajab laps teadmist, et 𝐭𝐮𝐠𝐞𝐯𝐚𝐢𝐝 𝐭𝐮𝐧𝐝𝐞𝐢𝐝 𝐭𝐨𝐡𝐢𝐛 𝐭𝐮𝐧𝐝𝐚 ja väljendada. Ja eesmärk on aidata tal õppida ise märkama, millal koormust saab liiga palju, ja leida koos viise, kuidas seda vähendada juba enne, kui viimane “hernetera” saabub.
Emotsionaalne kokkuvarisemine ei ole ainult laste teema. Järgmises postituses räägin sellest, kuidas see võib välja näha 𝐀𝐓𝐇-𝐠𝐚 𝐭ä𝐢𝐬𝐤𝐚𝐬𝐯𝐚𝐧𝐮𝐥.
