10/05/2026
Head emadepäeva!
Kas on tänapäeval kedagi, kes julgeb seda vana juttu jutustada...🙂
Ema armastus.
Ühes külas elas üks talupojapere. Mees töötas rikka naabri põllul, naine küpsetas ja müüs riisileivakesi. Neil oli poeg Han Sek Bon, keda nad väga armastasid.
Sõbralikult elati kehviku peres, aga siis jäi isa raskelt haigeks ja suri. Surivoodil ütles ta oma naisele:„Tahan, et meie poeg saaks väga hea hariduse. Siis teda austatakse.“ Naine tõotas mehele, et täidab tema soovi.
Kui Han Sek Bon sai seitsme aastaseks, ütles ema: “Nüüd pead sa õppima asuma. Kümneks aastaks.“ Han Sek Bon läks kooli, ema aga jäi üksi oma väiksesse majja.
Ühtegi õhtut ei möödunud, kui ema poleks mõelnud oma pojale. Öösiti arvutas ta, mitu aastat, kuud ja päeva peab mööduma, enne kui ta näeb oma kallist pojast. Ent jällenägemiseni jäi veel palju päeva.
Ühel õhtul kuulis ema maja läheduses kellegi samme. Ta avas ukse ja nägi oma poega. Nii väga tahtis ta pojale vastu söösta ja teda kallistada. Aga ta ei teinud seda. Koguni ei naeratanud oma pojale, küsis ainult: „Poeg, sinu õpingutest on möödas vaid viis aastat? Miks tulid sa enne õiget aega tagasi? Kas kõik teadused juba ära õpitud? Kas võid eksamile minna?“
Hon Sek Bon ei oodanud emalt nii karmi vastuvõttu. Poeg puhkes nutma ja ütles: „Ema, ma olen väga väsinud. Palun anna mulle süüa ja hommikul räägin sulle kõigest!“
Kuidas küll oleks ema tahtnud pojale pakkuda kõige paremat sööki, mida tema majas leidus. Valmistada talle pehme ase ja lasta tal puhata.
Aga ta ei teinud seda, küsis vaid uuesti: “Oled sa siis juba kõik teadmised omandanud, mida sa pidid kümne aasta jooksul õppima?“
Poeg vastas:“Kõik, mis ma pidin kümne aasta jooksul ära õppima, on mul õpitud, sellepärast tulingi ma enneaegu tagasi.“ Ema sõnas:“Siis võta pintsel, tušš ja paber ning kirjuta esimesed kümme hieroglüüfi,” ütles ema.
Kui poeg oli pisaratega võideldes paberi, tušši ja pintsli välja võtnud, kustutas ema tule ja sõnas: „Sina joonistad pimedas hieroglüüfe ja mina küpsetan sulle leiba.“
Mõne aja pärast hüüdis ema:“Leivad on valmis!“ Ja ta süütas uuesti lambi.
Han Sek Bon näitas emale oma tööd. Pimedas maalitud hieroglüüfid olid ebaühtlased, mõne kohas aga oli koguni tuššiplekke. Siis ütles ema: “Vaata minu riisileivakesi.“
Han Sek Bon vaatas. Leivad olid siledad, ilusad, ühtlased nagu oleksid ühe vormiga vormitud, otsekui heleda tule valgel küpsetatud.
Ema ütles:“Poeg, mine tagasi kooli ja tule koju siis, kui su teadmised kõiges, mida sa pidid õppima, on täiuslikud.“
Han Sek Bon hüüdis paluvalt:“Oo, lubage emakene, et ma jään koju hommikuni! Pikki päevi ja öid ruttasin ma ilma puhkamata teie poole. Mul pole veel jõudu uuesti nii pikale teele asuda!“- „Ei poeg, sul pole aega puhkamiseks,“ vastas ema rangelt. «Võta need leivad teele kaasa ja mine!“
Han Sek Bon asus pimedas tagasiteele. Teekond oli raske. Talle tundus, et ema on tema vastu julm ning ülekohtune. Hommikul tegi ta lahti kompsu, milles olid ema küpsetatud leivad ja ta veendus jälle, et pimedas küpsetatud leivad olid tõepoolest kõik täiuslikud ja väga maitsvad.
Han Sek Bon mõtles:“Ema tuli pimedas oma tööga hästi toime, mina ei tulnud. See tähendab, et tema tunneb oma tööd paremini, kui mina.“ Ja ta sai taas jõudu õpingute alustamiseks.
Möödus veel viis aastat - ning jälle kuulis ühel õhtul ema maja ees samme. Ta avas ukse ja nägi oma poega.Ema küsis:“Kas oled nüüd kõik teadmised omandanud?“
„Jah,“ vastas poeg. Ta võttis paberi, pintsli ja tušši ning puhus tule ära. Mõne minuti pärast ütles Han Sek Bon:“Võite uuesti lambi süüdata!“ Ema süütas tule ja astus poja juurde. Seal nägi pabereid, mille olevad hieroglüüfid olid kõik täiuslikud.
Siis hüüdis ema:“Kuidas ma sind ootasin! Kuidas igatsesin!“
Möödusid aastad, Han Sek Bon sai kuulsaks õpetlaseks. Kui ta õpilased küsisid, kuidas tal õnnestus nii palju tarkust elu jooksul omandada, vastas Han Sek Bon:“Ema armastus õpetas mind olema nõudlik iseenda vastu!“
Korea.
