03/06/2026
Jagasime artiklit Vigala Sassist, mis avaldati 30.5.2026 Õhtulehes. Artikli kirjutas ja Eloga vestles ajakirjanik Sirje Presnal.
Maavalla koja selle aasta suvelaager toimub Vigala Sassi ja Elo elupaigas Männisalus. Siis arutame ka, mil viisil Sassi rajatud kultuseplatse korrastada.
Postituse muudatus 04.06.26:: artikli täisteksti saab edaspidi lugeda Õhtulehest. Algselt oli meil avaldamise luba olemas, aga nüüd see paraku muutus. Jäävad mõned lõigud.
..
Vigala Sass saanuks 31. mail 85. Ta oleks üks lahe ekstsentriline, ropu suuga vanamees, kelle juures Männisalus käiks alailma külalisi ja sünnipäevapidustustega oleks alustatud juba paar nädalat tagasi.
„Kui tagantjärele mõelda... Ta suri ikka liiga noorelt,“ leiab Elo Liiv, Sassi õpilane ja elukaaslane.
Elo peab suure teadmamehe sünnipäeva meeles sellega, et avab Männisalu väravad ametlikult rahvale. Mitte et inimesi sinna varem poleks oodatud, kuid vahepeal oli Sassi dendropark jõudnud võssa kasvada ning paljud erilised ja haruldased puud-põõsad olid alusmetsa sees peidus. Nüüd on Elo ja lapsed teinud ära suure töö, puhastanud metsaaluse võsast, loonud parki õpperaja ja märgistanud jõudumööda ära Sassi istutatud taimed.
„Sass tahtis, et keegi siin elaks,“ sõnab Elo. ..
Männisalu pargi südamesse rajas Sass loitsuplatsid. Kirgliku kõike teada tahtjana oli ta uurinud põlisrahvaste mütoloogiat ja šamanistlikke praktikaid ning leidis, et hoolimata pealmistest erinevustest, on tuum kõigil ühine. See, et üksteisest ookeani või mägedega eraldatud loodusrahvaste rituaalid kordasid samu mustreid, ei saanud tema meelest olla juhuslik, seal pidi olema ratsionaalne selgitus. Männisalus saigi Sass hakata pühendunult ja süvitsi šamanismiga tegelema. Põhikultusplats oli avatud kõigile ning seal tähistati ka täitsa tavalisi tähtpäevi ja joriseti vahel niisama
lõkke ümber. Plats oli ümbritsetud 49 – ehk seitse korda seitsme – päikeseristiga, selle keskel oli lõkkeplats ja ühes servas niinimetatud režiimiohvrite kivi, mille kõrval valvasid teadmamehe enda tahutud
puuslikud – maausu jumalad...
Praeguseks hakkab loodus loitsuplatse üle võtma. Suurem osa päikeseristidest on pikali vajunud, püsti on vaid need, millele Sass enne surma betoonist postid pani. Ka puuslikud kukuvad üksteise järel kokku.
„Siin taaralaste nurgas on Ilo ja Taara ja Toonela-mutt,“ osutab Elo kujudele, millest vaid esimene seisab hea õnne peal püsti, Taara ja Tooni on juba maha kukkunud.
„Ma mõtlen, mida nende kujudega ja loitsuplatsiga peale hakata,“ arutleb perenaine. „Looduslik pühapaik on tavaliselt selline, kus lastakse loodusel olla, siin aga on Sassil ka kollektsioon. Mu käsi ei taha tõusta pühapaigas puudele haiget tegema. Ühest küljest, kuna Sassi enam pole, siis sellisena on ta oma aja justkui ära elanud – Sass tegi platsi 40 aastat vanade teadmiste ja oskuste põhjal. Kindel on, et loitsuplatsid jäävad, küsimus on, millisel moel. Kas kopeerida või lasta muutuda uute kasutajate järgi.“..
31. mail avab Sassi pere Männisalu arboreetumi ametlikult rahvale. „Enne oli nii, et kes teadis, see tuli, nüüd on teave üleval, et kuidas tulla,“ täpsustab Elo. „Meil on mõte, et külastamine oleks natuke kontrollitud – ette registreermisega. Paneme üles üle 60 infotahvli. Kui tavaliste matkaradade juures on bioloogiaga seotud info, siis meil tutvustaksin kollektsiooni lisaks ka läbi maausu, rahvameditsiini ja -tarkuste. Ja muidugi räägiksin Sassi asju. Mõte on leida ka selline koostööpartner, kes neile, kes tahavad puhast dendroloogiaalast infot, oskaks rääkida põhjalikumalt puudest-põõsastest, mis meil siin kasvavad. Ma olen siiski vaid kunstnik ega oska 40 erineval kadakal või jugapuul vahet teha.“
Kohe on valmis saamas Männisalu koduleht, kust leiab ekskursioonide kohta täpsemat infot.
