08/07/2024
Aruanne reisimise kohta Põhja- ja Baltimaade vastastikuse toetuse seminarile
Meie (Jonas Bredford, Stefan Wallerek ja Rosemarie Wilhelmsson) saabusime lennuga Kastrupist Tallinna Lennart Meri lennujaama neljapäeval, 24. augustil kell 15.10. Umbes tund aega hiljem liitus Umeåst Gunilla Brändström. Telefonivestluse kaudu Åsa Höijiga teatati meile, et ta on juba lõppsihtkohas. Seejärel võttis meid peale abivalmis naine, kes sõidutas meid kaubamajja, kust saime muu hulgas osta hügieenitarbeid, nagu hambapasta ja šampoon, mille toll turvakaalutlustel konfiskeeris.
Seejärel sõidutas ta meid bussi juurde, mis viis meid Kamelia puhkemajja. See osutus olevat kõike muud kui tavaline hotell: väga looduskaunis kohas metsas väikese järve ääres oli väike puumaja, kus pidime ööbima. Selle maja ümber oli erinevaid lemmikloomi nagu koerad, kassid, kalkunid, haned, kanad, maod (!) ja väike kits, kes oli isegi üleval laudadel ja jalutas ringi. Puumaja osutus meie Soome ja Eesti osalejate poolt täielikult hõivatuks, mistõttu meid rootslasi suunati ahju ja metallnaridega sõjaväetelki. Järsku olime jälle skaudid, millega kõik ei olnud päris rahul. Ka selle retriiditalu peremees andis meile teada, mis tulema hakkab: -Vabandan, meie kukkedel on midagi lahti, nad hakkavad kell 4 hommikul karjuma”...Jah, väga õige: Kell 4 hommikul kuked alustasid kiremisega, mistõttu uni oli natuke nii ja naa... No see oli fantastiline õhk ja meie, kes armastame loomi, nautisime seda täiel rinnal. Meie naissoost osalejad otsustasid aga järgmise öö hoopis hotellis veeta, millest saame täiesti aru. Küll aga pakuti maitsvaid toite ja seltskonnas olijatega, kes inglise keelt valdasid, oli huvitavaid arutelusid.
Järgmisel päeval oli aeg seminariks Vönnu Rahvamajas, kus meid tervitas vallavanem Annika Pajumaa-Murov. Sellele järgnes ettekanne "Puuetega inimeste töövõimalused", mille pidas Kristel Altosaar Eesti Töötukassast. Peame meeles pidama, et kõik ettekanded peeti eesti keeles ja meile tegi regulaarsete ajavahemike järel tõlkeid väljapaistev tõlk, kelle nime ma kahjuks ei tabanud. See nõudis meilt väga suurt tähelepanu, et püüda kõike öeldut mõista. Üldmulje meie vaatevinklist oli aga, et Eesti on kõrgelt arenenud riik, mis ei erine oluliselt Rootsist. Kristel jättis väga pühendunud, inimliku ja entusiastliku mulje, ilmselgelt õige inimene õiges kohas. Seejärel järgnes kohvipaus, kus kohvi ei pakutud, midagi oli planeerimisel valesti läinud. Selle asemel tuli maha istuda ja kuulata psühhiaater Peeter Läänet, kes rääkis meile psühhiaatriliste häirete ravi viimastest trendidest. Allakirjutanu esitas (lähtuvalt sellest, et alkoholism endistes idaosariikides on teadaolevalt ulatuslik) küsimuse, kui suur osa neist on alkoholiga seotud, millele ta vastas, et kindlasti võivad kõik psühhiaatrilised diagnoosid olla põhjustatud kuritarvitamisest, kuid see ei tähenda, et see alati nii on. Järgnevatel vahetundidel lõbustas meid pime muusik Veronika Söstar, kes mängis kannelt. Järgmiseks oli aeg väga muljetavaldavaks ettekandeks kirikuõpetajalt Kaido Soomilt, kes andis ülevaate kõigist tegevustest, mida nad ühiskonnas erivajadustega inimeste heaks teevad. Kirikul on ilmselgelt tugev positsioon Eesti ühiskonnas ja see teeb palju head nõrgematele.
Pärast lõunasööki oli osalenud kliendiorganisatsioonidel aeg end tutvustada. Muuhulgas tutvusime Eesti ainsa purskkaevumajaga Tallinnas, mis on eksisteerinud juba 23 aastat. Nende esitlus oli väga etteaimatav, sest kõik purskkaevud põhinevad 37 New Yorgi direktiivil, mida tuleb rangelt järgida. RSMH ettekandes kirjeldasime ajalugu alates 1967. aastast, kus suurte vaimuhaiglate sulgemine ja isikliku ombudsmani ametisse nimetamine olid märkimisväärsed sündmused. Samuti selgitasime, et peamised tugisambad on kaaslaste tugi, huvikaitse ja haridus. Pärast (päris) kohvipausi järgnes arutelu jätkuva koostöö üle. Nõutakse, et meil oleks teadmised sellest, kuidas kasutaja hääl ühiskonnas kuuldavale tuleks ja kuidas nad saaksid võimu oma elutingimuste üle. Nad tahtsid, et sõlmiksime lepingu, mis kohustab meid saatma materjale, mis aitaksid neid nende jõupingutustes. Selgitasime, et sellist lepingut ei saa kohe sõlmida, vaid enne peab seminari hindamine toimuma. Selgitasime ka, et RSMH saavutatud tulemused on 56-aastase võitluse vili ja see polnud väga ammu, kui me polnud isegi võimukoridorides teretulnud. Et alles pärast seda, kui Reinfeldti valitsus esitas nn PRIO-algatuses omavalitsustele nõuded, kuidas kohalikud omavalitsused peavad puuetega inimesi toetama, võeti meid ühtäkki "kõikjal soojalt vastu". Seetõttu andsime eestlastele nõu, et olenemata sellest, mida võimulolijatest arvatakse, tuleks püüelda heade suhete poole nendega. Ja mitte raisata energiat väikestele tegijatele: ära räägi sabaga, kui pea olemas on.
Pärast seda lõpetasime seminari ja naasime oma elamisse edasisteks aruteludeks ja seltskondlikuks suhtluseks. Juba laupäeva hommikul kell 8 asusime bussi ja rongiga Tallinna poole teele. Jätsime oma uute Eesti ja Soome kolleegidega hüvasti ning suundusime taas koju Rootsi. Kokkuvõttes näivad viljakaks koostööks head tingimused olevat. Eestlased pole täiuslikud ja meie ka mitte. Oluline on see, et me selle ära tunneksime, üksteist usaldaksime ja hakkaksime sealt koos midagi ehitama. Kui see usaldus on loodud, ei peaks tõesti olema vaja kirjalikke kokkuleppeid, oleme kõik ühes paadis.
