11/07/2025
Nägin mitu kuud järjest kuulutust ühest koerakesest, kes oli sattunud välismaal varjupaika 2-3 kuu vanusena ja veetnud seal peaaegu kogu oma elu. Umbes 3000 koera seas, väikeses aedikus, oodates imet.
Sain aru, et olukord on lootusetu ning otsustasin teda ise aidata. Võtsin ühendust vabatahtlikega, korraldasin transpordi ja varsti oligi see armas hing minu kodus. Eesmärk oli selge – päästa ta sellest keskkonnast ja anda talle võimalus uueks eluks otsides talle hooliv omanik.
Esimestel päevadel oli ta nagu väike Maugli – hirmunud, segaduses, ilma põhioskusteta. Ei teadnud, et toas ei tohi vestus käia, ja toidu osas oli tal paaniline hirm ilma jääda – söömine oli rohkem ellujäämise missioon. Aga üks asi tuli tal kohe suurepäraselt välja: armastamine. Ta kiindus minusse koheselt ning otsis hellust, usaldas ja nautis süles olemist.
Ta viibis minu juures vähem kui kuu. Selle ajaga õppis ta vajalikud oskused, koges hoolt ja turvatunnet – ja leidis endale päris oma kodu. Täna on ta hoitud, armastatud ja õnnelik. 💛
