17/12/2025
Peapiiskop emeritus John Vikströmi Kotimaa veebis 9. septembril 2025 avaldatud blogipostituse kokkuvõte - Marjatta Pulli; tôlge Google Translate; allikas: Ekumeeninen Yhteys-liike ry. Jäsenkirje 5/25
TEKST JA KONTEKST
– Mõtteid meie arutelu, selle põhjuste ja keskse küsimuse kohta
Oma artiklis arutleb John Vikström abielu ja preestriameti aluste üle. Nende siiani tuliste arutelude tausta mõistmiseks toob ta esile reformatsioonist päritud piibellikud vaated ning valgustusajastu loodud pinge usu ja teaduse vahel. Tema sõnul on neid arenguid uurides võimalik minna pinnast sügavamale.
Martin Luther rõhutas päästmise ja armu õpetust kui Piibli keskset sõnumit.
Sel moel võib ka Piibli erinevaid lõike vaadelda erineval moel siduvatena. Kahe regimendi õpetus aitab avastada, mis on Piiblis seotud selle sünniajaga ja mis on püsiv ja vankumatu ning millised eetilised ja moraalsed põhimõtted seda kõige paremini esindavad.
Lutheri sõnul hõlmab vaimne regiment Piibli muutumatut sõnumit inimese päästmisest, samas kui ilmalik regiment põhineb nn loomulikul seadusel.
Selle põhjal on inimese kohustus kasutada mõistust ja südametunnistust, et hinnata, mis on kooskõlas loomuliku seadusega ja teenib ligimesearmastuse teostumist. Loomulik seadus on inimühiskondade üldine teadmine, mitte ühegi religiooni oma. Nn kuldreegel on selle näide. Sellest järeldub, et Piibli tähte ei saa sellisena eri aegadel rakendada. See loob aluse ka nn Piibli ajalooliselt kriitilisele uurimisele.
Vikström leiab sellise tõlgenduse ka Piiblist ja tsiteerib Jeesuse kaitsekõnet haigete tervendamise kohta hingamispäeval:
"Minu Isa tegutseb lakkamatult." (Johannese 5:17)
Jean Calvin seevastu arvas, et Piibli autoriteet nõuab selle päritoluaja rangeimat, sõnasõnalist rakendamist ühiskondliku elu korraldusele igal ajal ja igal pool. Ta püüdis oma ideed ka praktikas ellu viia (sellel seisukohal on ilmselt kaja tänapäeva Šveitsis).
Minu arusaamist mööda kasutab Vikström terminit "biblitsism" sünonüümina tuttavamale kõrvuti "piibellliku” mõistega. Ta kujutab ette, kuidas lähenemisviisid läbi ajaloo ristuvad. Näiteks on pietism rõhutanud piibellikkust.
18. sajandil puhusid taas uued tuuled: valgustusajastu, teaduslik vabadus, darvinism, modernsus, Prantsuse revolutsioon ning individuaalse vabaduse ja võrdsuse kontseptsioonid, mis tõid kaasa revolutsioonilisi ideid, ühiskondi ja kogukondlikku elu sellise jõuga, et kogukondlikku elu ei saanud enam kusagil ja mingil moel arendada ilma piibliaegade patriarhaalset korda kahtluse alla seadmata.
Näeme, et omal ajal tõi see turvalisuse isegi hõimukogukondades kogukonna kõige nõrgematele liikmetele. Patriarhaalse korra tuum on see, et naised, lapsed, orjad ja loomad on oma isanda, s.t mehe omand. Võrdsuse idee ei sobinud selle vana maailmavaatega. Kaasaegsetes industrialiseeruvates ühiskondades ei toiminud see enam ka perekonna tasandil. Biblitsism on püüdnud sellest muutusest mööda hiilida, vähendades ja selgitades Piibli kuulekuse ja alistumise juhiseid parimal võimalikul viisil. Enamik möönab, et naised on meestega võrdsed sotsiaalsel tasandil, näiteks tööelus ja perekonnas. Lõppkokkuvõttes kehtivad Piibli juhised ainult kiriku jutlustamistöö kohta. Nende sõnul see ikkagi naistele ei kuulu. Rootsi pietistlik piiskop Bo Giertz (1905–1998) püüdis rakendada Piibli põhimõtteid täpselt määratletud naise ja mehe vahelisele suhtele. Võrdsust kui ühiskonna ja inimsuhete keskset liikumapanevat jõudu on aga valgustusajastust alates nii laialdaselt omaks võetud, et sellele on täiesti võimatu piibellikkuse nimel vastu astuda. Seetõttu on lahenduseks olnud alluvuse kitsendamine ainult kiriku jutlustamistööle. Näiteks Giertz püüab kinni pidada alluvuse nõudest, mis kehtib mõlema abikaasa kohta, nii et ka abikaasa peab olema Piibli sõnale kuulekas ja seega kuuletuvad abikaasad koos Piibli sõnale ning seetõttu ei saa naine õpetada. Abielu ja seksuaalsuse osas selgitab Vikström Pauluse kirjeldust patusest elust kirjas Roomlastele (1:18–32), mille kohaselt on mõned naised ja mehed muutnud oma loomulikud kalduvused samasoolisteks. Pauluse sõnul on valik inimese enda ja patune ning sellised inimesed on põhimõtteliselt patusemad kui teised.
Tänapäeval aktsepteerib enamik piiblikristlasi seisukohta, et küsimus ei ole inimese enda valikus, vaid omaduses, mis iseenesest ei ole patt. Homoseksuaalne inimene on samuti hea Jumala looduna, kuid tal lihtsalt ei lubata seda omadust rakendada.
Luterliku traditsiooni kohaselt on järeldus järgmine: uute teadmiste valguses ei ole homoseksuaalsus moraalse valiku tagajärg, vaid inimese omadus. Ja kuna see on nii,
siis ligimesearmastuse käsk on täidetud, kui abiellumisõigus kehtib ka homoseksuaalidele. Sellises liidus, mille kaks inimest vabatahtlikult sõlmivad, on Vikströmi sõnul võimalik rakendada ka abielu kolme keskset elementi, milleks on õiglus, halastus ja truudus.
Oma artiklis mainib Vikström kirikuisa Augustinuse mõtet Jumala loomistöö kohta: „Amo, volo ut sis”, ma armastan, ma tahan, et sa eksisteeriksid. Vikströmi arvates saab neid sõnu kasutada ka tänapäeva seksuaalsuse erinevate varjundite mõistmiseks praeguste teadmiste valguses: Katoliku kirikus on uuendamise keskseks jõuks olnud 1960. aastatel toimunud Teine Vatikani kirikukogu. Uuendamise ehk aggiornamento mõiste loodi lahenduste leidmiseks uue ajastu väljakutsetele. Kiriku pidev väljakutse on leida see, mis on Piibli sõnumis muutumatu ja mis vajab pidevat uuendamist, et sõnum kõnetaks oma aja inimesi.
