Kolme Krooni Klubi sooviks on jäädvustada midagi väga konkreetset ja väga ajalootruult detailselt, ehk siis Eesti rahvusvägesid (nii neid tõepoolest rootsiaegsetes allikates nimetati) Tallinnas aastail 1706-1710. Me kanname tolleaegseid univorme ja relvastust. Meie arsenalis on ka kahur. Milline on meie sõnum inimestele? Esiteks, et eestlased olid lääne tsivilisatsiooniruumis, konkreetselt rootsi
aja lõpuks, tänu varakodanlikele reformidele tõusnud ühiskondlikult aksepteeritavaks jõuks, mille all tuli mõista mitte ainult õigusi, vaid ka kohustusi, nagu selleks olid aastail 1701-1710 läbi viidud nekrutivõtud, mille alusel ülalmainitud väeosad moodustatigi. Et eesti talupoegade pojad olid pärisorjusest vabad ameti valiku ja vaba liikumise tähenduses. Et see oli üks esimesi kordi, kus Eesti võimukandjate kirjavahetusesse sugenes eestlaste puhul mõiste "rahvus" selle kaasaegses, etnilises mõistes. Et Tallinn, millisel seni üldse puudus regulaarne garnisoniväeosa, sai selle 1706.a. moodustatud pataljoni näol, mis koosnes eestlastest. Seega oli linna alaline kaitsevõime usaldatud just eesti sõduritele. Eriti järgneva ja ülejärgneva sajandiga võrreldes oli eestlaste väestatus ja nende seisund ühiskonnas seega tunduvalt ette jõudnud ja astumas ühte sammu Põhjamaade rahvastega. Oluline on mõista, et eesti nekruteid ei pillatud mitte teiste rahvaste vahele, vaid neist moodustati kohe rahvuslikud tuumikud.
