07/10/2026
Pühapäeval 4. oktoobril täitus Endla Teatrimaja taaskord meie linna väärikatega. Tähistati eakate päeva ja Pärnu Pensionäride Liidu väärikat 35. sünnipäeva. Avakõnega esines liidu tegevjuht, Valimisliit Südamega Pärnu liige Viive Tüür. Toome teieni tema kõne ja mõned meeleolukad fotod. Üritust nautis ka valimusliidu asutaja ja endine linnapea Kristel Voltenberg, kellelt ka toredad fotod.
Täna tähistame rahvusvahelist eakate päeva, mis kalendri järgi on 1.oktoobril, aga ühtlasi tähistame ka meie PPL 35. tegevusaastat.
Aasta oli 1991, kui rühm tegusaid pensionäre (tuletan meelde, et toona said pensionile naised vanuses 55 aastat ja mehed 60-aastaselt) tuli kevadel kokku mõttega asendada senised a/ü organisatsioonid pensionäride päris oma liiduga ning mõte idanes, kogus poolehoidjaid ja vormus sügistalvel MTÜ Pärnu Pensionäride Liiduks. Esimeseks juhatuse esimeheks sai mõtte algataja Salme Leas. Minul puuduvad isiklikud mälestused toonastest tegudest ja sündmustest, aga Salme Lease kohta olen teadjatelt kuulnud ainult ülivõrdes häid sõnu. Paraku pole keegi meist igavene. Ka asutajaliikmeid, kes neid aegu mäletavad, on tänaseks väga väheks jäänud.
Vahepeasetel aastatel juhtis organisatsiooni Elmar Kasearu, seejärel rida aastaid Maire Miglai. Tänud neile kõigile!
Viimased 7 aastat on see kohustus olnud minu kanda. Olen seda teinud nii, kuidas oskan ja jaksan, aga mulle on siin väga suureks abiks olnud juhatuse liikmed Urve Hunt, Elle Elling, Anni Sibrik, Loore Silluste, Arvo Soovik, Mihail Šorin, Helvi Treiblut, Maie Villmann, kelleta ei oleks meie PPL täna seda nägu, nagu ta on. Samuti on oluliseks abiks ringijuhid Timo Dreimann, Sirje Elbing, Eve Köök, Kaie Seger, R**t Parinad jt. Südamlik tänu teile kõigile!
PPL loomise aegu, keerulistel 1990-tel aastatel, mil eakate (ja mitte ainult eakate) põhimureks oli toimetulek ägedate sotsiaalmajanduslike muutuste tingimustes, pakkus PPL omasuguste seltskonda, nii hingelist tuge, head nõu kui ka ühiseid tegevusi, mis kõik kokku aitas keerulistest aegadest läbi tulla. Aastatega on mõneti muutunud nii PPL liikmeskond, soovid kui ühistegevused. Me oleme aastatelt vanemad, me oleme õppinud elama uutes ühiskondlik-majanduslikes, teadus-tehnoloogilistes ja sotsiaal-kultuurilistes väljades. Iga päev õpime orienteeruma üha pealetükkivamas infotulvas, otsime netist tuge oma arusaamadele või kahtlustele.
Pensionäride liit on meile saanud suuresti eneseteostuse kohaks, olgu kas tantsu, muusika, malemängu või mõne muu köitva tegevuse läbi.
Ka meie riik on taasiseseisvuse 35 aastaga n.ö täiskasvanuks saanud ning üles ehitanud eakate sotsiaalset toimetulekut toetavad süsteemid, mida jõudumööda täiendab ja edasi arendab. Nii on see ka Pärnus. Ometi on pensionäride vaates suur osa ammustest muredest tänasesse päeva kaasa tulnud või siis lausa süvenenud. Olgu selleks pensionide ostujõud, vajalike kaupade, teenuste või ravimite hinnad, järjekorrad arsti vastuvõtule vm. Samas, kui aus olla, me pole kunagi elanud nii hästi kui praegu. Sedamööda, kuidas kasvasid pakutavad võimalused, on kasvanud ka meie tahtmised, sest nüüd saame end võrrelda nendega, kelle elu on veelgi parem, vaatamata sellele, mis laias maailmas toimuvas muret teeb.
Äsja tegi valitsus palehigis tööd ja nuputas selle kallal, et järgmise aasta eelarve kokku panna nii, et hundid saaksid söönuks ja lambad jääksid terveks. Täielikku rahulolu tulemuse üle ilmselt ei tunne mitte keegi, sest vajadused ja soovid on valdkonniti väga erinevad. Kui meil siin Pärnus on meel mõru Rail Balticu ehitustähtaja edasi lükkamise tõttu, siis kusagil ahastab keegi mõnel teistel põhjusel. Pole parata, see ongi elu. Riigikogus jätkuvad vaidlused ja meie ootame, mis lõpuks saab.
Kõrvalepõikena. Märkasin paar päeva tagasi, et kellegi käed on kirjutanud Pärnu bussijaama linnaliinide peatuse seinale mõtte: „Rahvas ei kuulu riigile, riik kuulub rahvale“. Olen sellega tuhatkordselt nõus. Aga ma pole nõus sama mõtteavalduse järgmise lausega: „Kas te pole veel küllalt vihased?“ Viha ei ole see emotsioon, millest sünniks midagi head. Hea tulemuseni viib ikkagi arutelu, kaaslaste kuulamine, neile kaasamõtlemine ja kompromissini jõudmine , sest konsensusest paremat varianti ei tunta kusagil ega tea mitte keegi.
Need on probleemid, mida PPL (ega KOV) lahendada ei saa, sest lahendamise võti asub Toompeal. Meie siin saame leevendada sümptoome. PPL ei anna, ei tee, ei too ega ulata; me hoopis pakume kaasategemise võimalusi igale eakale, kes huvitub kehakultuurist, näputööst, muusikast, laulmisest, tantsust või tahab osa saada vestlusklubist. Seeläbi loome ja süvendame positiivset eluhoiakut.
Me kõik soovime ka pensionipõlves õnnelikud olla ja täisväärtuslikku elu elada. Ühiskonnas käsitatakse pensionäre pahatihti kui paratamatust, kes ei saa aru, ei oska, ei jõua, on pahurad ja kindlasti vajavad hooldust. See pole kaugeltki alati nii! Kuigi pensioniiga on tänaseks 10 aastat kerkinud ja kerkib veelgi, ei tähenda see, et kõik pensionärid on otsekohe, kui 65 kukub, abitud. Meil on elutarkust, oskusi ja energiat veel pikalt.
Me hoolime oma tervisest, me liigume, suhtleme, toitume mõistlikult, huvitume välisilmast meie ümber, tegeleme hobidega ja naudime kultuuri.
Me tahame samuti panustada oma linna tulevikku oma laste, lapselaste ja lapselapselaste hüvanguks. Kui me ei saa seda teha füüsise või paksu rahakoti abil, siis meie kaasamine, meie tähelepanekud ja ettepanekud küllap aitavad armastatud Pärnul kujuneda ideaalseks linnaks igas eas linnakodanike jaoks.
Head inimesed siin saalis, PPL juhatuse nimel soovin teile kõikidele ilusat ja tegusat elusügist!
Viive Tüür, Pärnus 4. oktoobril 2026.
